"Nii muuseas"

 "Nii muuseas" Woody Allen, tõlkinud Eda Ahi

Autobiograafiline elulooraamat, mille võtsin ette puhtalt tõlkija pärast. Ei pidanud kahetsema. 

Tekst on väga woodylik, seega kui suudad tema filme vaadata, siis meeldib sulle raudselt ka raamat. Kui aga tema filmid on pannud su põlglikult nina kirtsutama, pole nüüd õige aeg ja koht raamatut tudeerima hakata. Tekst voolab täpselt samamoodi nagu tema filmidki. Nagu raamatust lugeda võis, siis ei armasta ta filmi tehes läbimänge, katteplaane ega üleüldse pikalt ühe episoodi kallal jännata. Pikk võtteplaan, purgis, edasi järgmise juurde. Eks seepärast ta filmid ongi vahel sellised nagu need on :) No ja raamat on samasugune. Hakkab torust tulema... ja nii tulebki :) Ta küll lõpus väidab, et luges teksti üle, aga ma selles küll kindel ei ole, niisamuti selles, et kas ta toimetajat ka tekstile ligi lasi. Pigem mitte. Tekst voolab ühtlase voona, tehes igasuguseid kõrvalepõikeid, tagasivaateid, tulevikuhüppeid, lisaks ohtralt korduseid. Samas, kui võtta seda läbi woodyliku prisma, siis see ei häiri absoluutselt. Ta lihtsalt ongi selline.

Teksti teeb eriti mõnusaks, et ta on sinna pannud kõik nipid, mille koomikuna alustades omandanud on. Inimesi naerutab ju teiste ebaõnn ja äpardumised. Mida saamatum ja äpum on koomik, seda lõbusam. Ja kindlasti peab koomik enda üle ironiseerima (peamiselt seda ta teebki, teiste üle eriti hambaid ei terita). Kui ta nüüd ei valetanud, siis ta on tõepoolest üks üle mõistuse hull foobik (ruumi sisenemise hirm, tule taevas appi!) ja saamatu inimeseloom ja kuna ta ei hoia ka kõigi nende kiiksude kirjeldamisel värve tagasi, siis on lugejal nalja kui palju. 

Njaa, ja siis on siin veel see teema. Ilmselt kollase meedia jälgijatel on see kõik ammu teada, aga mina päriselt ei olnud kursis nüanssidega, mis Woody Alleni #MeToo kampaaniasse vedasid. No ma ei tea, pole jalgu hoidnud, seega ei tea kaasa rääkida. Tõde on enamasti kusagil vahepeal. 

Mõned stiilinäited:

"Tänapäeva klišeekoomikud tulevad lavale, haaravad statiivilt mikrofoni, et saaksid mööda lava patseerides oma repliike karjuda ja, issand halasta, käia keset lava asetatud tooli või laua juures, millel seisab veepudel, et koomik aeg-ajalt rüübata saaks. Kust need janused koomikud küll välja kargasid? Minu teada pole veel ükski monoloogi esitaja vedelikupuudusest ümber kukkunud. Näitlejad mängivad tundide kaupa Shakespeare´i, ilma et Hamlet või Lear peaks draperii varjus tasahilju vett kaanimas käima. Aga teles võid vabalt näha mõnd naljameest edasi-tagasi marssides teatamas: "Teate, mis mulle närvidele käib - kas te olete kunagi mõnel kuradi Kariibi mere kruiisil käinud? Need on nii kuradi nõmedad, et õudne." Nüüd on tal hädasti vaja kuskilt vett hankida, või muidu leitakse peagi lavalt eest tema kuivanud säilmed, just nagu kõrbest luukere. Samal ajal kui ta oma hirmsat põuda kannatavaid kurgumandleid niisutab, tekib mul alati tahtmine vaadata midagi muud, näiteks oma kella."

(Woody Allen kaasaja koomikutest)

"Otsustasime Soon-Yiga adopteerida, et püüda muuta paremaks kahe orvu elu, kes olid juba maandunud ses tiirlevas vaimuhaiglas."

"Emal oli viis õde, üks näotum kui teine, ema neist kõigist väidetavalt kõige näotum. Ütleme siis nii, et Freudi Oidipuse kompleksi teooria, mille järgi kõik me, mehed, tahame alateadlikult tappa oma isa ja abielluda oma emaga, jookseb minu puhul peaga otse vastu seina."

P.S. Meeldis, et pilte ei olnud, las tekst kõneleb enda eest.