Singapur

 

Durianikomm põske ja lugema! Tegelikult on need kommid vist Kuala Lumpurist ja juba vanaks läinud, aga ma säilitan neid seni, kuni sealt karbist enam haisu ei tule.

Raamat nagu sõit Ameerika mägedel. Esimene kolmandik ei saanud ehk kohe vedama (kaldus olema üldsõnaline, veidi häirisid klišeelikud hüüdlaused, kiskus ka kiidulauluks kätte, liislassilikku teravat huumorit nappis) ja pärast ei saanud enam pidama (järsku olid olemas nii teravus kui särtsakus). Kui lugeja ette laotati see reaalselt pöörane argielu, siis ma alles hakkasin mõnust ruigama. Sest seda, et Singapur on veider, ma teadsin. Aga k u i veider, seda vist mitte... Lisaks, et osa neist veidrustest on päris mõistlikud sealjuures :) Või et keegi neist asjust üldse söandab rääkida. Liis Lass ütleb välja nii mõnedki tõsiasjad, mida me teame Euroopa Liidus või EV-s valesti olevat, aga millest rääkimist juba jupimat aega heaks tooniks ei peeta:

"Kui immigrantide kuriteod on humanitaarse abistamise tagajärg, siis on see valesti korraldatud humanitaarabi. See on riikide surm."

---

"Kepihoope ja vanglakaristust jagatakse ka nende firmade ja asutuste juhtidele, mis vastutavad otseselt või kaudselt illegaalsete immigrantide riiki toomise või nende tööle võtmise eest!"

---

"Tahan nautida oma perega narko- ja relvavaba riiki, kus pedofiilid ja narkomaanid kas hukatakse või pannakse eluks ajaks kinni, selle asemel et paadunud kurjategijaid rehabiliteerida või küsida neilt, et oi, kullake, miks sa sellise vale otsuse tegid, räägime sellest kõigi mugavustega vaimuhaiglas."

Ja need siin on vaid vähesed näited, autor räägib tegelikult paljudel teemadel väga õiget juttu. 

Tõsi, sama palju asju kui on Singapuris hästi, on seal ka mäda. Vähemasti üksikisiku poolt vaadatuna. Täielik ahistamine, ma ütlen :) Kinnisvara ja auto soetamise süsteemiga ei ole ma absoluutselt nõus. Samas saan ma aru, et kui ei oleks seda kohutavat kontrollimajandust ja karmi suhtumist, siis poleks ka korda... kõike head siin ilmas ikka korraga ei saa. Ah jaa, singapurlastel on kohustus käia kohalikus koolis. Ei mingit eputamist rahvusvaheliste koolidega, et siis pärast riigipoolsete hüvede kasutamist kodumaalt jalga lasta (rahvusvahelises koolis patriootlikke kodanikke naljalt ei kasvata, loogiline). 

Aga aitab nüüd Singapurist, võtame ette autori personaalküsimuse. Lõpuks ometi saame "Minu..."-sarjas lugeda ka ilusast, rikkast ja külluslikust elust! (Kõlab nii nagu lugeja saaks ometi korraks puhata abirahadest elavatest boheemlastest, masendunud töörügajatest, joodikutest ja teistest sarjas kirjutavatest toredatest tegelastest...) Autor elab otse vee ääres, tal on katuseterrass ja -bassein, kus kasvõi alasti ringi patseerida. Siinkohal võiks ju mõelda, et kah asi, Mael/Reelikal on Soonlepas umbes samamoodi või paremgi veel, aga ma tuletan meelde, et siin on vahe selles, et see pagana Singapur on väiksem kui Hiiumaa ja seal elab mingisugune 6 miljonit tüüpi - mis privaatsusest me räägime! Peale selle on Singapuris keelatud kodus alasti ringi kakerdada, kui on oht, et see aknast teistele võib paista. Nii et privaatsusel Hiiumaal ja privaatsusel Singapuris on vaks vahet.

Edasi. Liis Lassil on teenija. Ei-ei, see pole selline kord-nädalas-4h-koristaja nagu Eestis perekooli kägudel kombeks, vaid nagu päris koduabiline. Kes elabki kohapeal, koristab ja kokkab,  triigib-viigib sokidki ära, kasib lapse tagumikku ja saab koguni kartulisalati valmistamisega hakkama. Käod on nüüdseks juba näost rohelised, aga las ma siiski jätkan - Lass sünnitab oma lapsed sel moel nagu ise tahab ja siis, kui tema tahab (või noh... peaaegu siis). Neid asju on veelgi, aga neist võite siiski ise raamatust lugeda. 

P.S. Minu Singapuri kogemus oli teadupärast õudus kuubis, aga ma kinnitan, et Liis Lassi "Minu Singapur" on oluliselt helgem ja rõõmsam. Sel nädalal võttis ta üle Petrone Prindi insta-konto, seega võite ise veenduda - tema piltidel vihma ei saja ja giiditädisid ta infarkti äärele ka ei vii.