Maitsed minu elus / Tucci

 Kui ma paar päeva tagasi instas uurisin, et kellel raamat loetud, kellel lugemine alles ees ja kel pole plaaniski, siis veerand vastajatest seda viimast just väitiski. Ma ise oleks äärepealt samasse seltskonda sattunud, sest tundus mitmeski mõttes selline raamat, mida ma vabatahtlikult EI loe. 

Esiteks on tegemist filminäitlejaga (oli ju alles lähiminevikus üks teine filminäitleja, kelle imalat juttu ma valudes vääneldes üritasin lugeda) ja mulle absoluutselt tundmatu tüübiga (sorry, filmisõbrad!), ja mis ma mingi suvalise mehe heietusi ikka loen. Teiseks, seda raamatut on päris kõvasti reklaamitud ja see on  mu jaoks ohumärk. Kolmandaks, toidujuttu on ikka pagana keeruline kirjutada, see tähendab huvitavalt kirjutada. Tegelikult valetan, see on lihtne, kui järgid kindlaid reegleid, aga suurem osa kirjutajaist neid ei järgi. Ja kui sa hakkad mulle lihtsalt loetlema üles toredaid roogi, mida oled söönud, ja kus oled söönud ja siis sekka puistad mõned surmigavad õpetused, siis ausalt, mees, ei kõneta.

Aga Stanley Tucci, see teie jaoks ilmselt ilmakuulus näitleja, tegi kõik õigesti. Sest ta ei räägi lihtsalt toidust, vaid sellest, kuidas hea söök on seotud ülejäänud eluga. Suguvõsatraditsioonid, lapsepõlvemälestused, suhted, reisid, tööelu (toitlustus võtteplatsil erinevates riikides oli muide üle ootuste huvitav peatükk), inimesed, kellega teed on ristunud... Koguni põetud haigused. Jah, karma sai autori vahepeal kätte, sest kuidas teisiti nimetada seda, kui toitu sedavõrd kirglikult suhtuv inimene saab diagnoosiks suuõõnevähi?! 

Nii et jah, toit on seotud ju kõigega siin elus. Ja kõik need lood on väga heas tasakaalus sealjuures. Ühegi teemakäsitluse ega peatüki kohta ei saa öelda, et see oleks veninud või igavaks muutunud. Kes ootab täpseid retsepte ja valmistamisõpetusi, siis te ei pea pettuma, ka need on olemas. Igaks juhuks mainin veel juurde, et me räägime siin peaasjalikult  Itaalia köögist, mis tähendab, et kõik on isegi lehekülgedelt loetuna äärmiselt apetiitne.

PS. Eriline kiitus, et ei olnud pilte. Kaks kohta, kus ma pilte ei kannata: reisi- ja kokaraamatud. 

PPS. Ma kahtlustan, et tegemist on hea tõlkega, sest tekst kubiseb muhedatest nöögetest ja paksust eneseirooniast, ja see tuleb lugedes mu meelest ka väga kenasti välja.

Rinna hoidja

 Jeerum, ma ei taha kõlada nagu mingi koostööd tegev suunamudija (seda ma ei ole) või tundlike intiimteemadega klikke koguv blogija (neid on meil juba ülearugi, ma tean), aga ma siiski paar sõna sel teemal panen kirja. 

Meil oli mingi aeg tagasi selleteemaline kampaania vist (Sina oled oma rinna hoidja). Kusjuures ma isegi ei märganud seda, märkasin alles hiljuti, kui see sotsiaalkampaania kategoorias sai Kuldmuna auhinna. Ütleme nii, et ma ei hakka sõna võtma teemal, miks see sõeluuring ainult juba kõrgemas eas naisi puudutab. Või kas meie sõeluuringud üldse on inimsõbralikult ja arusaadavas vormis korraldatud (meenutan emakakaelavähi sõeluuringut, millest ma vist ei teinudki lõpuks postitust, aga mis oli nii segane ja nii kohutav kogemus lõppkokkuvõttes). Vanuse poolest ma rindadega sinna sõeluuringu sihtgruppi ei kuulu ja see, et ma nüüd viimaks võtsin oma laisad kondid kokku ja kontrolli läksin, oli lihtsalt üks suvaline hetk. 

Ma olen selle rinnateemaga maadelnud ju juba ma ei tea mitmeteistkümnendast eluaastast alates. Opitud vist umbes 2002. aastal ja siis enne planeeritud rasedust teist korda, 2005 või 2006 siis järelikult. Eks ma ole aastatega ka hooletuks muutunud, ikka tekib rutiin ju. Ilmselt seetõttu ei võtnudki kontrolli minekut varem ette. Ega ma arstile julgenudki seepärast öelda, kui kaua mul juba see praegune olukord kestnud on, pomisesin midagi umbmäärast ja kolm korda lühemaks valetatut. Aga kõrva jäi repliik, et alates ... (äkki 35. eluaastast?) peaks kahe aasta tagant mammograafis käima. Et siis... oot, teie käite või? Ja kuidas siis - saatekirjaga? Saatekirjata? Meenub see nali arstil käimise kohta, et on kaks vastuse varianti, mis teile lajatatakse, a) kus te varem olite?, b) mis te nii tühja asja pärast arsti tülitate? Nii et huviga ootan teie ausaid vastuseid.

Teine asi, millest rääkida tahtsin: mammogramm. Ma käisin nüüd esimest korda, sest seni liigitusin veel "noorte" alla (ajee!), kelle puhul ultraheliga piirduti. Ma olen eluaeg kuulnud juttu, kui jube valus ja hirmus see on. Ma usun, et ma pole ainuke, kellele seda kui mantrat on raiutud. Kindlasti ongi erinevaid tegijaid ja ka inimeste valulävi on erinev, seega raske öelda, kus on tõde. Aga midagi nii hullu, nagu ette kujutasin, siiski ei olnud. Muidugi ei olnud see mingi õrn tuuleiil paitamas su rinda, ikka veidi tuli võimelda (mul oli korraks tunne, et äkki tahetakse minust vanas eas veel iluvõimlejat või akrobaati teha), pidin ikka väga veidraid poose võtma, aga no võin esmakordseid minejaid lohutada, et mul ongi see julla väga ebamugava kohapeal, nii et ilmselt rutiinses kontrollis ei pea sedasi võimlema. Tegija siiski vahepeal ka uuris, et kuidas tundub ja kuna pullimemm Mae aina hagu alla andis, siis ta vajutas aga juurde. Siiski, ei midagi üle mõistuse (mõtlesin korraks küll, et kas nüüd jään elulõpuni pesulauaks :D). Lisaks on see ju tõesti vaid hetk. Tegelikult hakkas see radioloog või kes ta oligi rääkima hoopis, mitu päeva ta minust noorem või vanem on, tegelesin siis tema sünnipäeva arvutamisega ja unustasin osa ebamugavustundest sootuks :)

Hullem lugu on hoopis, et see PERH on ikka tõeline kombinaat. Ma eelmised korrad olin ju veel Tartus käija, seal see värk oli pisem ja loogilisem (kuigi nüüd ju sealgi uus haigla, ehk sama hull, ei tea...). 

Mis ma öelda tahtsin, et käige ikka ka ja ärge peljake! 

Ammuu / Sillamaa

Vastu ootusi mõnus lugemine, täiesti siiralt ütlen (ja siin ei ole absoluutselt mitte mingisugust kallutatust Viljandi ja Hiiumaa tõttu, luban!). Kuna autor on minust siiski oluliselt noorem ja neist vähestest kaadritest, kus teda näinud olen, on jäänud mulje parajast nähvitsast, siis lugema asusin ikka õige pika hambaga :) Läks aga nii ludinal, et juuksuritoolis saigi loetud (on kaks varianti, kas raamat oli õhuke või juuksur aeglane...).

Kuigi liigitub elukirjanduse alla ja kohati võiks isegi kahtlustada blogitekste (äkki ta peabki blogi?), siis on need siiski isikupärase stiiliga ja piisavalt kirjanduslikud, nii et lugeda oli hea. Ja eks ta kõige enam lööb ikka siiruse ja ehedate emotsioonidega. Ma arvan, et see ongi see trump, miks raamat kõnetab ja hingekeeli riivab. 

Need, kes on veelgi suuremas Heelia-teadmatuses elanud, siis lühikokkuvõte oleks: noor ajakirjanikuhakatis oma pealinna glamuuri-mullis kohtub, armub ja jõuab üsna esimeste deitimiste aegu ka raseduseni (päris karm, eks ole!), siis jääb töötuks, tuleb koroona ja tuleb otsus, et selle mulgist lapse isaga tuleb ikka kodu- ja peretiim luua. Et kontrastid veelgi vägevamad oleks, siis on tulevane kaasa selline ehe kuldsete kätega maa- ja põllumees, hästi äge tegelane.

Tänasel päeval, kui traditsiooniline pereelu ja lastesaamine ja karjääri korraks pausile panek on täielik tabu, on täitsa põnev vahelduseks ka sellisest loost osa saada. 

PS. Tegelikult on naljakas mõelda, et meie teed autoriga on risti vastupidises suunas liikunud. Tema oli Tallinna-Hiiumaa suunal ja maandus nüüd Viljandisse, mina olin Viljandis, aga olen nüüdseks maandunud Tallinna-Hiiumaa trajektoorile. Selline on elu :)

Suvaline masendushetk

 

Ma vahel mõtlen, kas loominguliste inimestega koos töötades on ülepea võimalik, et kõik... lihtsalt laabub ja toimib ja on lõbus ja äge ja inspireeriv ja sütitav ja hääled on malbed ja kirjad on armsad ja...? 

---

Ja kas suvehooajale vastu minna saaks üks kordki nii, et ei tekiks kõiki neid vanu probleeme (millest ma olen juba kirjutanud ja mida ma ei taha enam suu sisse ka võtta)?

Nv

Esimesed vanalinnapäevad üle ja läbi elatud. Võib ju olla, et kui ma seda iga aasta kogeks, oleksin märksa sapisem, aga no pärast nii mitmeid saaresuvesid oli täitsa tore. Terve vanalinn võnkus ja vibreeris, hiliste tundideni välja. Turistid, suuremad grupid, muusika, miimid, moosekandid (minu aknaalust püsipläristajat ei olnudki, imede ime!).

Ise ajasin end vaid Raekoja platsi Smilersit kuulama. Nagu instas näha võisite, ei kulgenud see just kuigi edukalt. Samas kohas, ehk siis Kullassepa tänaval, kus talvel kajaka-rajakas minipannukad elu õiekeselt ära rabas, lasi kajaka-rajakas meid täis. Ja seda värki tuli tal tagant küll pool ämbrit vähemalt. Kohe näha, et heas toitumuses. Keerasime aga ninad toa poole, küürisime end puhtaks ja otsisime uued riided. 

---

Pühapäev leidis meid Pärnust.

 Pärnu eesmärk ei olnud seekord spaatiir, aga öömaja otsides siiski juhtus nii. Ja oli see vast kogemus... Nüüd ma saan aru küll neist inimestest, kes teevad põlglikult möh ja spaasse ei tiku. Pärast seda kogemust käiks ma ka neist ringiga mööda :) 

Kõik algas juba mingisugusest enam kui pooletunnisest sisseregistreerimisest (jah, mul oli eelnevalt meilile tulnud check-in tehtud), sa lihtsalt passid ja kuumened üle seal pisikeses vastuvõturuumis. Kusjuures meie ees ei olnud veel bussitäit Soome põduraid, need laekusid peale meid. Ma mõtlesin esimest korda hirmuga, et kui nüüd juhtub see, et nad kops ja kops hakkavad kokku kukkuma, lisaks veel mõned kodumaised ja lätimaised rasedad, ja ma need kõik peaks järjekorras ette laskma (mis oleks ju elementaarne tegelikult). 

Tuba oli ahtake ja lihtsake, aga no paljukest siis magamiseks ikka vaja. Veekeskus, mille kohta ma olen küll isegi kiidusõnu kuulnud, oli hämar koobas, veidra sisekujundusega (sisekujundaja oli ilmselt tähtaja kukkumiseni mõõdutundetult tina pannud ja siis viimsel tunnil lajatas sinepikollase-kakapruuni värvi plaadid tuimalt ritta ja asi tahe. Kapid töötasid veidralt, rätikud tuli (vist) toast kaasa võtta. Aga teenindajad olid armsad ja sõbralikud, sellised vanemad prouad, aga hästi mõnusad!

Söök oli ka nadi, no kohe päris nadi. See kuldkollane veider margariin, ma olin unustanud, et selline olemas on. Samas, söönuks saab ja mis siis ikka kurta. 

Naabritega on juba kord selline vedamise asi. Tõsi, mõnes majas on seinad lihtsalt helikindlamad ja rõdude paigutus loogilisem, eks see ka aitab. Meil sattus naabriks suurem venekeelne kamp, kes kenasti rõdule kogunes. Provvad kukkusid ülikiires tempos oma elu hekseldama. Õnn, et see oli vene keeles, siis sain selle taustatapeediks muundada, eestikeelset kõne oleks ilmselt kõrv ikka kuulatama jäänud. 

Aga ma ostsin seekord hinda. Ja seda ma ka sain. Ikkagi Pärnu ja juunikuu 79 eurot/öö, asukoht ju ilus ja hea, ega tohi rohkemat tahtagi.

--- 

Pärnus sain veel ühe uue kogemuse võrra rikkamaks: käisin p. visiidil, elus esimest korda, poolkogemata. See äri mulle meeldib.

---

Pärnu on sama ilus ja armas nagu ikka. Pani vaid imestama (nagu hiljuti Rakveregi puhul), et küll on palju pargipinkidel ja bussipeatustes hängimas härrasid, kel pudel käes või kõrval ja olemine kergelt vildak. Kas nad on kogu aeg ja ehk pole ma vahepeal märganud... Või ongi toimunud mingi suurem "tagasitulek"... 

Auhind õigesti elatud elu eest / Talk

 Njaa, kui see auhind oleks olemas, kas siis... oleks see hea, või vastupidi, hoopis halb? Kas see paneks meid veel enam end pungestama või tekiks just kiiresti käegalöömise tunne... Ja kes oleks see otsustaja, kes ütleks, et sina, Mari, elasid valesti, aga sina, Kati, õigesti. Ja mis oleks peamised kriteeriumid hindamisel? Mitu kõrgharidust ja teaduskraad? Materiaalselt kenasti toimetulek? Palju lapsi? Puhas kodu, viksitud kingad ja triigitud riided? Õnn ja rahulolu?

Idee mulle meeldib: "Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist."

Mulle meeldis autori avar pilk ja kohati mõnusalt teravmeelne analüüsioskus. Oli palju ägedaid tähelepanekuid; lood ja mõtted elust enesest. Eriline maiuspala muidugi sügavam sissevaade muinsuskaitseametniku pähe, sellist harukordset võimalust ei avane ju kuigi sageli:))) Ja kuigi ma lõppkokkuvõttes andsin siiski helde hinnangu, siis natuke ikkagi see vormistus jäi mul kripeldama. Oleksin oodanud ilukirjanduslikumat lähenemist (hetkel pigem elukirjandus; kui ei teaks, et kaante vahel on viis erinevat "elu", võiks arvata, et keegi blogija pani oma eluloo kirja), murranguhetkedele oleks fookust tahtnud (praegu nendelt libiseti kuidagi põgusalt üle, ja siis tuli edasise elu kirjeldus). Natuke olen segaduses ka osade kõrvalliinide püüdlike kordustega. Ma nagu saan neist aru, aga samas need siiski häirisid ja ei tundunud vajalikud.

Hoolimata sellest pisukesest kriitikast rõhutan siiski, et mulle meeldis. 

Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn

 Kohapõhised lasteraamatud on mu meelest nii mõnusad, sest ainult fantaasiailmas uidata on ju lapsena igavesti vahva, aga kui see on põimunud millegi sinu jaoks tuttava ja argisega, siis on see veel kordi ägedam. Ma ei ole tartlane, aga ma kogu lugemise aja kujutlesin end ühe pisikese Tartu präänikuna ja mulle tundus, et neid seiklusi lugedes (või ka kuulates) oleksin ma suurest erutusest ilmselt nii mõnegi öö magamata olnud.

Sedasorti raamatud võiksid olla olemas kõigist meie suurematest linnadest (äkki on ka, ega ma ju tea).

Kotiluku vahetus, ehk soovita head ja odavat kingseppa

 Kas keegi on hiljuti lasknud kotil lukku vahetada? Misse massa?

Ma pole seda sada aastat teinud, aga tundus päris krõbe olevat see 30 eurtsi. Tõsi, tunnistan enda viga, et ei teinud eelnevalt mingit enneolematut turu-uuringut. Midagi lõin guuglisse, midagi ka tuli vastuseks, aga teadupärast need kõige odavamad kingsepad ilmselgelt ei vorbi kodulehti teha (või fesaris ja instas oma teenuseid reklaamida :)) 

Ma olin veel tegelikult lahke tüdruk. Ei palunud mingit kiirtööd. Kuna onu tegi nii nunnult vingus nägu, siis ütlesin, et tee, kaua teed. No tegi nädala. Tore. Ütles muidugi ka kohe, et temal sellist lukku pole ja ega ta viitsi ka seda mööda ilma taga ajada, no võib teha pildi ja tellimuse kuhugi (vist Poola?), aga ma võiks ise mööda linna proovida otsida. Ma ütlesin, et ma õrn ja väeti naesterahvas, et kuhu ma ikka lähen otsima. Siis ütles, et ta võib saapalukku pakkuda, et toon on muidugi vale. Ma ütlesin, et olgu või kärtsroosa, ma olen valmis juba sellegagi leppima, peaasi et lukk töötaks, kott on mu jaoks tarbeese. Ja üldsegi, kesse nii väga näeb seda tumedamat tooni lukku, kott nagunii kaenla all enamus aega. Teie nüüd jah teate vaadata, näpuga näidata ja pihku itsitada, aga teised ju ei tea. 

Nii et ma tegin ta elu nii mugavaks, kui veel andis teha. Ja ikka kolm kümpi. Ma olen suurema osa oma elust käinud kottidega, mis ei maksagi nii palju, mis on pärit tont teab kust ja tehtud tont teab millest (ma tahtsin siia ühe venekeelse koostisosa kirjutada, aga ma säästan teid siiski ropendamisest). Viimased kotid on olnud erandid, aga ma õigustan end sellega, et mu kiiks on "üks kott korraga", ehk et ma ei kasuta korraga tervet posu ridiküle, ja ma kannan need ikka võrdlemisi ribadeks. Las siis olla see üks ja kallim. Kui nüüd keegi arvab, et onuke äkki vaataski mingit udupeent kaubamärki, siis ei, mu praegusel kotil ei ole mingit kuulsat brändinime (kui sel üldse mingi nimi peal on, pole selleski kindel). Ta nentis küll, kotti teraselt uurides, et see on muidu korralik töö (lisas krehvtise muigega ka, et vähe kasutatud, alles ostsid jah?), aga no miks küll raudlukk sellele on pandud. Jälle tahaks sellele venekeelse sõimuga vastata.

Ja ei, ma ei jooksnud esimese jama peale lukku vahetama. Kui aus olla, siis ma olen mitu kuud käinud niimoodi ringi, et lukk tolkneb lahti ja pista vaid käsi sisse ja raba mu tengelpung. Ja otse loomulikult jah, ma olen küünlaga luku kallal madistanud ja puha, vana kooli värk noh. Aga ei midagi.

Minul (ptüi-ptüi-ptüi!) hetkel enam soovitustest kasu ei ole, aga kellel on head nõu või vihjet anda, siis jätke jälg maha, ehk keegi teine kunagi otsib ja leiab väärt soovituse.

Ringmäng / Park

 Ma elan ilmselt ikka veel "Minu kuninglike kaelkirjakute" ulmas ja seepärast jäi veidi lahjaks see "Ringmäng". Aga ega midagi hullu ka olnud, ikka kröömike autori elu ja olmet, sekka aiapidaja rõõme ja loodusvaatlusi ja kerge peotäieke isegi Kõpu-äärset lapsepõlve.

Igatahes marssisin eile Rahva Raamatusse ja ostsin ikka isikliku eksemplari ka koju. Hind on ja patuselt hea praegu.

PS.

Sinihabe

 Nothombi lugedes kõnetas mind see lugu vähem, praegu Margo Tederi lavastatuna puudutas rohkem. Elemirio tundus raamatus suurem tõbras olevat kui lavastuses Saatpalu. Siin hakkas kohati suisa kahju sellest Hispaania aristokraadist. Saturnine oli raamatus mu jaoks veidi läägelt nunnu, lavastuses Karolin Jürise esituses aga teravam, arrogantsem, ebasümpaatsem.

Mõnusalt kammerlik mängupaik. Saan aru, et sel suvel võib "Sinihabet" kohata ka Pootsi veinimõisas, nii et minge aga!

Pilte väga teha ei saanud mahti, sest enne etenduse algust olin nina vastu raamatukogu klaasust (samas majas) ja kõõritasin nende uudiskirjanduse lauda. Praegu loengi, et neil on mingi sajaga armas väike raamatukoguke, mida siis osaliselt või täielikult korraldab kohalik külaselts, raamatukogutüdrukut etendab Hüüru kultuurijuht. Ma pean seda asja veel mõtlema ja täpsemad plaanid paika panema, aga peaks ise ka kunagi kuhugi tegema ühe väikese laenuraamatukogu. See värk passiks mulle küll.