Pühapäev, 12. juuni 2022

Maitsed minu elus / Tucci

 Kui ma paar päeva tagasi instas uurisin, et kellel raamat loetud, kellel lugemine alles ees ja kel pole plaaniski, siis veerand vastajatest seda viimast just väitiski. Ma ise oleks äärepealt samasse seltskonda sattunud, sest tundus mitmeski mõttes selline raamat, mida ma vabatahtlikult EI loe. 

Esiteks on tegemist filminäitlejaga (oli ju alles lähiminevikus üks teine filminäitleja, kelle imalat juttu ma valudes vääneldes üritasin lugeda) ja mulle absoluutselt tundmatu tüübiga (sorry, filmisõbrad!), ja mis ma mingi suvalise mehe heietusi ikka loen. Teiseks, seda raamatut on päris kõvasti reklaamitud ja see on  mu jaoks ohumärk. Kolmandaks, toidujuttu on ikka pagana keeruline kirjutada, see tähendab huvitavalt kirjutada. Tegelikult valetan, see on lihtne, kui järgid kindlaid reegleid, aga suurem osa kirjutajaist neid ei järgi. Ja kui sa hakkad mulle lihtsalt loetlema üles toredaid roogi, mida oled söönud, ja kus oled söönud ja siis sekka puistad mõned surmigavad õpetused, siis ausalt, mees, ei kõneta.

Aga Stanley Tucci, see teie jaoks ilmselt ilmakuulus näitleja, tegi kõik õigesti. Sest ta ei räägi lihtsalt toidust, vaid sellest, kuidas hea söök on seotud ülejäänud eluga. Suguvõsatraditsioonid, lapsepõlvemälestused, suhted, reisid, tööelu (toitlustus võtteplatsil erinevates riikides oli muide üle ootuste huvitav peatükk), inimesed, kellega teed on ristunud... Koguni põetud haigused. Jah, karma sai autori vahepeal kätte, sest kuidas teisiti nimetada seda, kui toitu sedavõrd kirglikult suhtuv inimene saab diagnoosiks suuõõnevähi?! 

Nii et jah, toit on seotud ju kõigega siin elus. Ja kõik need lood on väga heas tasakaalus sealjuures. Ühegi teemakäsitluse ega peatüki kohta ei saa öelda, et see oleks veninud või igavaks muutunud. Kes ootab täpseid retsepte ja valmistamisõpetusi, siis te ei pea pettuma, ka need on olemas. Igaks juhuks mainin veel juurde, et me räägime siin peaasjalikult  Itaalia köögist, mis tähendab, et kõik on isegi lehekülgedelt loetuna äärmiselt apetiitne.

PS. Eriline kiitus, et ei olnud pilte. Kaks kohta, kus ma pilte ei kannata: reisi- ja kokaraamatud. 

PPS. Ma kahtlustan, et tegemist on hea tõlkega, sest tekst kubiseb muhedatest nöögetest ja paksust eneseirooniast, ja see tuleb lugedes mu meelest ka väga kenasti välja.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar