Njaa, kui see auhind oleks olemas, kas siis... oleks see hea, või vastupidi, hoopis halb? Kas see paneks meid veel enam end pungestama või tekiks just kiiresti käegalöömise tunne... Ja kes oleks see otsustaja, kes ütleks, et sina, Mari, elasid valesti, aga sina, Kati, õigesti. Ja mis oleks peamised kriteeriumid hindamisel? Mitu kõrgharidust ja teaduskraad? Materiaalselt kenasti toimetulek? Palju lapsi? Puhas kodu, viksitud kingad ja triigitud riided? Õnn ja rahulolu?
Idee mulle meeldib: "Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist."
Mulle meeldis autori avar pilk ja kohati mõnusalt teravmeelne analüüsioskus. Oli palju ägedaid tähelepanekuid; lood ja mõtted elust enesest. Eriline maiuspala muidugi sügavam sissevaade muinsuskaitseametniku pähe, sellist harukordset võimalust ei avane ju kuigi sageli:))) Ja kuigi ma lõppkokkuvõttes andsin siiski helde hinnangu, siis natuke ikkagi see vormistus jäi mul kripeldama. Oleksin oodanud ilukirjanduslikumat lähenemist (hetkel pigem elukirjandus; kui ei teaks, et kaante vahel on viis erinevat "elu", võiks arvata, et keegi blogija pani oma eluloo kirja), murranguhetkedele oleks fookust tahtnud (praegu nendelt libiseti kuidagi põgusalt üle, ja siis tuli edasise elu kirjeldus). Natuke olen segaduses ka osade kõrvalliinide püüdlike kordustega. Ma nagu saan neist aru, aga samas need siiski häirisid ja ei tundunud vajalikud.
Hoolimata sellest pisukesest kriitikast rõhutan siiski, et mulle meeldis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar