Rinna hoidja

 Jeerum, ma ei taha kõlada nagu mingi koostööd tegev suunamudija (seda ma ei ole) või tundlike intiimteemadega klikke koguv blogija (neid on meil juba ülearugi, ma tean), aga ma siiski paar sõna sel teemal panen kirja. 

Meil oli mingi aeg tagasi selleteemaline kampaania vist (Sina oled oma rinna hoidja). Kusjuures ma isegi ei märganud seda, märkasin alles hiljuti, kui see sotsiaalkampaania kategoorias sai Kuldmuna auhinna. Ütleme nii, et ma ei hakka sõna võtma teemal, miks see sõeluuring ainult juba kõrgemas eas naisi puudutab. Või kas meie sõeluuringud üldse on inimsõbralikult ja arusaadavas vormis korraldatud (meenutan emakakaelavähi sõeluuringut, millest ma vist ei teinudki lõpuks postitust, aga mis oli nii segane ja nii kohutav kogemus lõppkokkuvõttes). Vanuse poolest ma rindadega sinna sõeluuringu sihtgruppi ei kuulu ja see, et ma nüüd viimaks võtsin oma laisad kondid kokku ja kontrolli läksin, oli lihtsalt üks suvaline hetk. 

Ma olen selle rinnateemaga maadelnud ju juba ma ei tea mitmeteistkümnendast eluaastast alates. Opitud vist umbes 2002. aastal ja siis enne planeeritud rasedust teist korda, 2005 või 2006 siis järelikult. Eks ma ole aastatega ka hooletuks muutunud, ikka tekib rutiin ju. Ilmselt seetõttu ei võtnudki kontrolli minekut varem ette. Ega ma arstile julgenudki seepärast öelda, kui kaua mul juba see praegune olukord kestnud on, pomisesin midagi umbmäärast ja kolm korda lühemaks valetatut. Aga kõrva jäi repliik, et alates ... (äkki 35. eluaastast?) peaks kahe aasta tagant mammograafis käima. Et siis... oot, teie käite või? Ja kuidas siis - saatekirjaga? Saatekirjata? Meenub see nali arstil käimise kohta, et on kaks vastuse varianti, mis teile lajatatakse, a) kus te varem olite?, b) mis te nii tühja asja pärast arsti tülitate? Nii et huviga ootan teie ausaid vastuseid.

Teine asi, millest rääkida tahtsin: mammogramm. Ma käisin nüüd esimest korda, sest seni liigitusin veel "noorte" alla (ajee!), kelle puhul ultraheliga piirduti. Ma olen eluaeg kuulnud juttu, kui jube valus ja hirmus see on. Ma usun, et ma pole ainuke, kellele seda kui mantrat on raiutud. Kindlasti ongi erinevaid tegijaid ja ka inimeste valulävi on erinev, seega raske öelda, kus on tõde. Aga midagi nii hullu, nagu ette kujutasin, siiski ei olnud. Muidugi ei olnud see mingi õrn tuuleiil paitamas su rinda, ikka veidi tuli võimelda (mul oli korraks tunne, et äkki tahetakse minust vanas eas veel iluvõimlejat või akrobaati teha), pidin ikka väga veidraid poose võtma, aga no võin esmakordseid minejaid lohutada, et mul ongi see julla väga ebamugava kohapeal, nii et ilmselt rutiinses kontrollis ei pea sedasi võimlema. Tegija siiski vahepeal ka uuris, et kuidas tundub ja kuna pullimemm Mae aina hagu alla andis, siis ta vajutas aga juurde. Siiski, ei midagi üle mõistuse (mõtlesin korraks küll, et kas nüüd jään elulõpuni pesulauaks :D). Lisaks on see ju tõesti vaid hetk. Tegelikult hakkas see radioloog või kes ta oligi rääkima hoopis, mitu päeva ta minust noorem või vanem on, tegelesin siis tema sünnipäeva arvutamisega ja unustasin osa ebamugavustundest sootuks :)

Hullem lugu on hoopis, et see PERH on ikka tõeline kombinaat. Ma eelmised korrad olin ju veel Tartus käija, seal see värk oli pisem ja loogilisem (kuigi nüüd ju sealgi uus haigla, ehk sama hull, ei tea...). 

Mis ma öelda tahtsin, et käige ikka ka ja ärge peljake!