Esietendus / Linnateater

 "Sa oled alles siis vana, kui sünnipäeval kulub küünaldele rohkem kui tordile."

Selline keerulise pealkirjaga lavastus siis :) Keegi küsib, et mida vaatama lähed, siis nagu ei viitsigi hakata seletama, vastad, et ah, ühte asja :)

Lavastuse aluseks Cassavetese 1977. aasta film "Opening night", mida kohendanud Diana Leesalu ja Kaarel Väljamäe. Sisuks esietenduseelse nädala sekeldused ja pinge, millele lisandub peategelase vanaduse teema. Nali ja naer vahelduvad tõsiste siseheitluste ja segadusega. Kusjuures komöödia pool töötas mu meelest väga hästi (Alo Kõrve närvilise lavastajana oli oivaline ja Anne Reemann etenduse juhi Gretana niisamuti). No ja ma ei saa unustada ka lavamees Jaaku, tundus täitsa loomuomase andega tüüp olevat, laske teda rohkem lavale :) 

Esimene vaatus läks väheke venima või kaotas fookust või tekitas segadust või ma ei tea mis. Teine vaatus oli mu jaoks tempo poolest paremini paigas. Kui mäng on rohkem paika loksunud, võiks teist korda siiski vaatama minna. Hobuveski kammerlik saal mulle meeldib ja sedapuhku on näitlejate mänguruum venitatud tavalisest suuremakski. 

Ühtlasi läheb sellega ka mu teatriaasta 2023 lukku. Tuli tavapärane 25. Jagatuna 12 kuule polegi nagu midagi, aga kui vaatan jälle külastuste koondumist 5-6 kalendrikuule, siis on parajalt tihe käimine.

Meeldejäävaimad ilmselt "Elajannad", "Kabaree. Põrgu" (VAT Teater), "Suur veeuputus" (Linnateater). 

Mangroovi ületamine / Condé

Napp, ent väga rikas raamat, mu tänavuste lemmikute hulgas raudpoltkindlalt. Sõnad ja laused on sellised, et lased korduvalt pilgu tagasi, sest no nii ilus on (tõlkinud Ulla Kihva, toimetanud Anti Saar). Ja siis veel jutustusoskus ja looduskirjeldused ja...

Sisu, väga-väga lihtsustatult öeldes, on omamoodi segu kodumaisest Nipernaadist ja Pasolini "Teoreemist", ainult selle vahega, et siinne peategelane Francis Sancher on kohe raamatu alguses kohe täitsa surnud. Tema teod on tehtud, jutud on räägitud. Surnuvalve ongi raamatu raamiks, teised tegelased saavad sõna igaüks ühes peatükis (oli vist ka üks erand). Iga tegelase loost koorub midagi salapärase, alles hiljuti nende kodukülla saabunud Francise kohta, ent märksa enam hargneb lahti kohalik eluolu ühes Guadeluope`i koloniaalajaloo, võõraviha, keeruliste suhete, rassismi ja naiste olukorraga. 

Kindel soovitus. 

Ennast raiskame võõrastes voodites / Raud, Kärsin

 Saan nüüd öelda, et olen tänavu ühe eneseabiraamatu läbi lugenud. Kas abi sain, on esialgu ebaselge. Lugeda oli siiski tore, jutt eluline ja arusaadav. Käsitletavaid teemasid palju. Lisaks hädavajalikule õpetusele, et millistel meestel võetakse Tallinna-Tartu maanteel suhu ja millistel mitte, räägitakse niisama elust, laste kasvatamisest, ettevõtlusest, sportimisest, reisimisest jms. Rauda olen varem ka lugenud, ootuspäraselt lobe kraam. 

Kui millegi üle kurta, siis ma vist oleksin eelistanud teistsugust vormi. Praegu oli selline kahekesi loba-loba, mis siis hiljem transkribeeritud. Näiteks vestlusõhtuna või lihtsalt kohvitassi taga kahe sõbra kohtumisena (ja mina kärbsena seinal pealt kuulamas) väga viis pluss formaat, aga raamatus jäi veidi nõrgaks. Nagu vabas vestluses ikka, siis tahab vahepeal fookus kaduda ja tekivad kordused jms. 

Samas, mõni mõis.

Kuu teine pool / Vadi

Minu käest võib Vadi kõigi proosaraamatute kohta küsida mida tahes, ega ma paar kuud hiljem enam nagunii ei mäleta miskit täpsemalt 😂 Tean, et lugeda on olnud neid kõiki ladus ja mõnus. Inimesed on lihtsad ja... inimlikud, meiesugused. Elud ja lood hargnevad ja põimuvad. Loed ja sul on tunne, et autoril endal oli ka mõnus seda kõike kirjutada. Ilmselt pupsus vahepeal korralikult naerda, nii et sõrmed ei saanud klahvidele pihta. Või siis istus arvuti ette, et kirjutab paar lõiku, naine ka juba hüüdis, et mine too puid ja tee tuli ahju, aga Vadi vastas, et ei saa, peab enne Viktori ja Hugo lood kirja panema😂

Sest meist igaüks tunneb küllap paljusid neist karakteritest. Peategelase nõrga südamega ema, kelle süda viimaks hoopis eriti tugevaks osutub. Juliuse-sarnast naabrimeest, kellel on samuti just selline naine nagu raamatus. Mitmenaisepidajast Pašat oleme kindlasti ka kohanud, sellistel tüüpidel on enamasti lapsigi ridamisi järel. Kerli-sarnaseid fanaatilisi uute asjadega kaasaminejaid niisamuti, olgu selleks veganlus, prügi sorteerimine, mahetoit vms. Palja tilliga sekspert Kaur, kes küll vist tugev vaid teoorias, ent esines äärmiselt veenvalt. Hull onu, kelle hullus kardetakse olevat nakkav. Ja nii edasi.

Tähendab, et siis nii lihtsad ja tavalised inimesed, et mõjuvad suisa eriliselt.

Üks päev oli uudis, küll vist kallutatud iseloomuga, et eestlased ostavad üha rohkem ehteid. Neid kallima otsa omi siis. Sõnum oli umbes selline, et ohohoo, eestlased on nii rikkad. Võib ka olla, et ongi rikkad. Aga kuulatades ümbritsevaid, siis tundub mulle, et osa kinnisvara-usku inimesi on lihtsalt ümber orienteerumas. Keerulistel aegadel, mil on tarvis võimalikult likviidset vara ja tuleb kiiresti otsustada ja tegutseda, ei ole posu korteritega tõesti midagi peale hakata (või kui, siis väljaspool EL piire asuvatega).

Aga eks uudistest võibki alati välja lugeda seda, mida tahad. 

Õhtu rannal. Ojakäär 100

 Neid Linnateatri laulvaid näitlejaid mõnes lavastuses kuuldes olen vist rohkem kui korra öelnud, et savi sest näitlemisest, andku parem mõni kontsert. Ja nad tegidki seda. See oli nüüd päriselt kontsert, kergelt küll lavastatud liikumisega ja ohtrate vahetekstidega (olid küll põnevad, ei nurise). Et kui keegi küsiks minult võrdluses "Osnapiga", siis viimane oli ikka pigem lavastuse poole. Osnapis polnud ka orkestrit, Ojakääru austati VHK keelpilliorkestri ja mitmete teiste tunnustatud muusikutega.

Need näitlejad laulavad endiselt nagu kulda. Kui nüüd väheke norida, siis ühel sellest seltskonnast on tase veidi maha käinud, aga võis ka olla, et ta oli väheke tõbine vms. 

Kukemaja / Belim

Alustuseks: kui sa (mingil vaid sulle teadaoleval põhjusel) otsustad selles elus lugeda vaid ühe Ukraina-teemalise raamatu, siis ma usun, et see võiks küll olla see raamat.

Ma saan aru, et Ukrainat tuleb meile nüüd päris pikalt nii kirjanduses, filmilinal kui teatris. Ja see on ju alles algus, sedasorti looming jõuab meieni pika viitega. Küllastumine on kerge tekkima. Lisaks kipub neil puhkudel teravalt esile autori enda meelsus. Viimane saab tänapäeval olla vaid must ja valge, vahepealseid toone ju ei ole. Ka siinne raamat algab terava vastasseisuga: venemeelsus vs. USA ajupesu. Hullud ja päriselt eksisteerivad äärmused mõlemad. Aga ütlen ette ära, et see ei ole raamatus esil, eks taustal tiksub muidugi.

Selle raamatu suurimaks väärtuseks on lihtsa inimese lihtne elu. Põlvkondadevahelised suhtlusmustrid, argine olme - aed, köök, käsitöö. Paraku ka sovetliku asjaajamise ja korruptsiooniga vürtsitatud igapäev, mis on eriti visa muutuma. Kuna autor on emigreerunud 15aastaselt Chicagosse, siis ühest küljest on tal küll olemas taustsüsteem, teisalt on ta piisavalt kaua juba ära olnud, et esivanemate juuri otsima minnes vaadelda kohalikku elu värske pilguga. Seega kergelt nagu minusarjalik lugu, ent mahukam ja põhjalikum. Ja piltideta, mis mulle meeldib :)

Nii et julgen soovitada. Ja soovitangi, sest ma mõistan, et minusuguseid kahtlejaid (kas seda lugeda või mitte) on ilmselt veel. Selle ilmudes jäi kuidagi õhku, vähemalt minu jaoks, et mis asjaga täpselt ikka tegemist on. On see seltsimeeslapselik jutustus? On see pigem romaan? Või reisikiri? Liiga vähe selgitustööd :) Saan aru küll, et võõrkeelset autorit on keeruline siia telesse ja raadiosse saada, tubli, et esitlusele siiski õnnestus ta kohale tuua. Ja ka tõlkija Annikky Lamp (kiitus tõlkijale, vaheta ametit, palun!), kes võiks raamatu reklaamnäona järgmisena laual olla, on piisavalt hõivatud, aga ma ei tea - tehke midagi :)

Sügisraamat / Venho

Imeline leid novembrikuisele (kuigi raamatu tegevus augustikuus) Hiiumaale. Rahulik, õrn, vaikselt kulgev, pikitud paljude arukate mõtetega. Viimast näitab mu meelespeade hulk, kuigi tunnistan, poole raamatu peal loobusin - no ei jaksa kõiki häid kirjakohti ära märkida. 

Venho on 1991. aasta augustikuus Pellinki saarestikku asetanud noorukese Maria, kelle iidoliks on Tove Jansson. Põgusalt kerib end lahti Maria ema haigus ja lõppenud suhe Attega, ent see liin on napim ja pigem tagaplaanil. Peategelane on siiski Tove, kes on Tootiga saarel nende saareelu kokku korjamas. Igavikuline viimane. Viimased päevad, viimased asjade sorteerimised. Pakkimine. 

Seekord ei ole see hooaja viimane, vaid läbi kumab p ä r i s viimane. Sellel on juures nukruse maik, samas ka meenutuste ja mälestuste maik. Läbi selle saab lugeja kuulda ka Tove enda loo.

Ma ei tea, kas ja mida uut pakub see raamat Tove Janssoni ja tema loomingu andunud austajale. Mulle pakkus, palju. Võib koguni juhtuda, et suudan kunagi muumid uuesti lauale tõsta. Novelle olen pisteliselt siiski lugenud ja siinsetest lugudest tulid mitmed taas meelde. 

Igatahes hästi mõnus ja rahulik lugemine. 

Ennäe inimest! / Treier

Treier jutustab lugusid igapäevastest märkamistest. Ühistranspordis, jalutuskäikudel, kohtumistel lugejatega või koolitustel. Laual on kenake läbilõige ühiskonnast.

Natuke toredad ja natuke hirmutavad on need lood. Sa saad ju aru küll, et inimkond teeb praegu vähikäiku, aga sedasi mustvalgel lugeda on veidi õõvastav.

Seekord see raamat sobis mulle. 

Ja kus oleks veel õigem koht selle lugemiseks kui mitte Hiiumaa praamil. 

(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus

 Seda oli nauditav lugeda isegi täiesti vales linnas paksu pleedi all lamaskledes. Seega ma ei kujuta ette, kui tore võiks olla, raamat näpu vahel, mööda Tartut ringi patseerides sellega tutvust teha. Liigset heietamist ei ole, ent palju olulist saab öeldud/näidatud. Ütlemised toetuvad valdavalt erinevatele kirjakohtadele, mida siis jutustajahääl õrnalt kommenteerib. Jutustaja oli omaette klass, selline hästi rahulik, turvaline, kuidagi oma, nagu võtaks mu päriselt käekõrvale ja viiks Tartusse kõndima ja sealsete loomeinimestega tutvust tegema. Mõnus.

Kas teiste Eesti linnade kohta ka midagi sarnast on? Ma nii väga ootan.

Lear

 Sisu poolest absoluutselt eluline ja ajatu ja kõik need vanad jutud. Ja no Linnateatri näitlejatest pole ka tarvis eraldi kõnelda. Aga selle lavastuse visuaal oli küll vägevamast vägevam. Kõik mängis kokku - lavakujundus, valgus, kostüümid. Valguskujunduse tahaks siiski veel eraldi pjedestaalile tõsta.

VÄGA HEA.

Kui märtsis sellele lavastusele mitte ühtegi auhinda ei tule, siis ma loobun järgmisel hooajal teatris käimisest.

Amberi kiiluvees / Leunens

                                                 

Meeldis. Tubli tükk toredat romaani. Armastust ja muud sellesarnast. Pelgasin, et kisub õige läägeks ehk, aga eriti seda ei juhtunud. No ühes kohas läks jah veidi, aga ma ei saa reeta täpsemalt :) Lisaks, ütleme nii, et see ei olnud seda tüüpi lugude tavapärane roosamanna alatoon.

Tagantjärele on mul veidi kahju, et raamatuesitlusele ei jõudnud. Alguses (pean silmas ilmudes) tekitas see raamat minus parajalt segadust. Tundus, et rõhuasetus on tugevalt Greenpeace´i ja tuumavastase võitluse peal. Ja ega see, et autor on endine modell, mulle ka erilist lootust ei sisendanud. Ühes veebipoes lipsas raamat korraks reisikirjanduse alla, kuigi liikus sealt ruttu ikka ilukirjanduse hulka. Poes lehitsedes sattusin üldse Antarktika peale (muidu peamine tegevuskoht ikka Auckland). Tegelikkuses oli õrn Antarktika-liin küll olemas, kuigi kui aus olla, seda poleks tarvis olnud. Ju oli keegi autorile öelnud, et heal romaanil p e a b olema paralleelselt kaks erinevat lugu jooksmas, soovitavalt erineval ajaskaalal. Ega siin oli neid nüansse veelgi, kus tundus, et autor järgis õpikulikke juhtnööre, aga ei, see ei häirinud eriti. Veider, näib et mul on palju kritiseerida, aga siiski oli selles tekstis see miski olemas, mis hoidis mind küljes kinni ja pani vurinal ühe soojaga lõpuni lugema :)

PS. Näpukaid oli sisse lipsanud keskmisest enam, aga ju oli autoril lennupilet juba võetud ja korrektuuri lugejal kiirus, kiirus, kiirus...

Seda tsitaati võib võtta ka sõna-sõnalt, ent siin raamatus on see teises, veelgi tabavamas kontekstis.

Rail Baltic

 Üks minu salaunistustest on olnud (ja jätkuvalt on) olla mõne lavastuse sünni juures. Selle soovi täitumist esialgu veel küll näha ei ole, aga ega ma kurda - ka lugemise juures on põnev olla. Ei dekoratsioone, ei kostüüme, ei liikumist, ei helikujundust. Draamateater muide asjatab päris usinasti sarjaga "Esimene lugemine", nii et tasub pilku peal hoida nende kodulehel. 

Vahur Afanasjevi "Trass" ehk "Rail Baltic" ei olnud niivõrd sellest konkreetsest trassist, kuivõrd inimesest kui sellisest. Unistused, sihid, ahnus, kadedus, rahahimu jm toredad omadused. Konkreetne trass oli pigem taust.

Ehh, uhhuduur 20

                                                 

Tundub, et täna on hea päev! Ses mõttes, et Goodreads näitab (ja vana pea noogutab takka), et ma vist ei olegi eelnevaid raamatuid lugenud. Võib küll olla, et mingi hetk esimest proovisin, aga see ei läinud jooksma. Kõnealune, värskeim reisikiri, läks küll ludinal. Kõik oli tasakaalus - ei läinud liiga tehniliseks, ei olnud KLOTSi-keskne (akronüüm terminist "kultuuriliselt ligitõmbav objekt teatud seltskonnale"). Mõõdukalt kõike. Kroonik oli võrdlemisi mõnusa suuvärgi ja terase pilguga, muhedalt aasiv, parajalt eneseirooniline. Ja kuigi ta jäi lõpuni aumeheks, siis mulle ikka meeldisid need ridade vahele peidetud grupidünaamikat iseloomustavad vihjed. Sest no ega ükski lugeja usukski, et tulevad mehed oma parimais aastais, väljakujunenud isiksused, egod punnis, hakkavad kohati ikka päris rasket füüsilist katsumust läbima ja mitte ühtegi lahkarvamust ei tekigi. 

Igaks juhuks hoiatan tulevasi lugejaid, et ämblikupildid on ka sees. Kuna lugesin Nõmme ujula hämaras eesruumis, siis tol korral leheküljenumbreid ei suutnud leida (tegelikult on need olemas muidugi küll), aga abiks võiks olla märksõna 23.07 ja Amazonas. Ma loomulikult ei saanud esiotsa esimesel fotol aru, et on ämblik, tundus mingi suuremat sorti tirtsuline olevat, selline nõtke säärejooksuga, ühe uhhuduurlase näos. Uurisin päris põhjalikult, enne kui taipasin... Ilmselt oli seekord kehvast valgustusest kasu :) Teine tegelane teisel pildil oli juba märksa pontsakam, õnneks tundus udune võte olevat (või oli põhjus taas Nõmme ujula valgustuses). Kui ma siis taipasin, siis kerisin lehti kiiremini edasi. 

Lolli nalja ka halli laupäeva

Ilmatsalu

 Raamatukogudes on ikka ja alati kuidagi hea ja mõnus käia. Eriti pilkaselt pimedal sügisõhtul, kui kusagil kaugel väljal särab valgus akendes, soojast toast kõnelemata. Raamatukogutüdrukud on katnud kohvilaua ja välisuks muudkui käib, sest rahvas vaikselt koguneb. 

Aitäh, Triin ja Maret, kutsumast!

Frankenstein / Grigorjeva

 

Oli kõike. Mõni luuletus kõnetas, mõni kohe üldse mitte. Umbes seda ma ka ootasin. 

Kuna lugesin avalikus kohas, siis tunti kõrvalt huvi, et miks ma seda Eesti vihkajat räuskajat loen. Eks ma ikka hoian end kursis ühe ja teisega. Kõigega ei nõustu, aga loen siiski. Vahel tuleb lihtsalt autori isik ja tema looming lahus hoida. Kuigi jah, antud juhul see ei kehti: Grigorjeva ja tema looming on vist ikka korralikult läbi põimunud. Mehed saavad ikka oma koosa. Naised ja nende karvad on endiselt kõige tähtsamad. Elu äärealad käivad ikka laualt läbi. Ja samas vaimus edasi.

Nõusolek / Linnateater

 

Väga hea! Jah, ennekõike suhtedraama. On ka kohtukeisse ja veidike selle köögipoolt, aga valdavalt on laual siiski suhted, mehe- ja naisevahelised siis. 

Ja kes kardab, et ehk on masendus kuubis (sest kes see ikka tahab mõnekümne euro eest end ängiga üle valada, nagu ütleb üks teine teatrisõber), siis ei, ei ole. Ikka natuke nalja saab ka. 

PS. Kes edaspidi vaatama läheb, siis jälgige mandariini. Ja andke teada, kuidas läks.

Mürgiallikad / Laur

 Märt Lauriga katsetasin viimati kümme aastat tagasi, tookord oli laual tema romaanivõistlusel teise koha saavutanud "Appassionata". Ei läinud kohe mitte. 

Seevastu "Mürgiallikad" oli väga lobe lugemine. Või noh, mida nimetada lobedaks lugemiseks. Vähihaige peategelane ei ole novembrikuusse just kõige parem valik, aga lugu ise jooksis küll hästi. Ja teadmata küll, millist elu autor ise oma viimastel eluaastatel elas, siis see raamat oli ikka äärmiselt usutav. Need tunded ja mõtted, mis diagnoosi saanut igast küljest piiravad, see kõikumine tavameditsiini ja alternatiivmeditsiini vahel. Garantiisid ei anna ju kumbki. Aga kui sul on halb, väga halb, ja valgust ei paista, siis võib vabalt juhtuda, et oled valmis kõike proovima. Ja kui hea lüpsilehm on selline haige kõikvõimalikele avitajatele. Boonuseks ju seegi, et ükskõik kumbapidi lugu lõppeb, siis pole ju võimalik ühele konkreetsele tegurile näpuga näidata, et just see aitas haige elule või, vastupidi, kiirendas lõppu.

Ega sellises olukorras ei olegi vist muud soovida, kui et oleks kõrval lähedastest tugivõrgustik, kes aitaks otsuseid teha ja valikuid langetada. Igatahes psühholoogiliselt väga hea pingega laetud romaan.

Nukumaja / Jansson

 Ei, mina ja Tove ei saagi sõpradeks. Vähemalt mitte raamatutes. Tema elulugu on mu jaoks lummav, see film, mis paar aastat tagasi me kinodes jooksis, oli võrratu. Sõnaga, ta ise tundus olevat nii äge inimene, aga tema looming minu pähe ei mahu. Ei istunud mulle muumid, ei istu ka need novellid/lood. Jah, ma olen nõrkemiseni kuulnud, kui sügavalt filosoofilised need on ja milline otsatu maailmatarkus neis on...

Oli jälle selline hambad ristis lugemine, sest "kõik ju loevad ja kiidavad". 

Tume paradiis

 Üsnagi vaadatav. Kuhjaga häid kaadreid, nauditav pildikeel. Sünge kraam. Nii kuradi karm, aga ka nii kuradi usutav. Oli hetki, mil hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin, et küll on hea, et sellest pasast on ikka eluga läbi tuldud. Tänulikkus.

Sisu poolest kohati veider. Olgu, ma saan sellest leinag toimetulekust aru ja sellega võib erinevaid tegusid põhjendada, mis filmis olid. Aga lõpustseen? Ja siis see motobande liin, kus jõugu ninamehe minevikus oli üks teatav õnnetus, mis ka reaalselt toimunud meie ajaloos, seega võiks päris inimese ja filmitegelase vahele võrdusmärgi panna. See oli kummaline. Eriti olukorras, kus tolle filmitegelase lõpp oli tehtud häirivalt traagiliseks. Oli see kellegi isiklik kaudne kättemaksuaktsioon?

Ei tea, ja ju ei pidanudki teadma.

MM

 Uus raamat on ka vahepeal valmis saanud. Lõpp oli valus, nagu ikka. See vist on normaalsus, oleks aeg juba harjuda. See pidanuks trükikotta minema vahetult enne Rhodosele lendamist, aga seda loomulikult ei juhtunud. Tõsi, reisil sain seekord siiski olla tööd tegemata. Aga viimast korrektuuri lugesin siiski Kesk-Soome poole kihutavas autos, rops kurgus. Järgmine toimetamistöö on jälle selline kahtlane, mis teoreetiliselt peaks saama suuremalt jaolt enne reisile minekut tehtud, aga mul on karvane tunne, et... /sülitan rohelisi klimpe üle vasaku õla/

Aga Malaisiast. See on ikka hämmastav, kuidas kuskil alateadvuses istub sees see tunne, millega 2020. aasta jaanuari viimastel päevadel Kuala Lumpurist kodu poole teele asusin. Ma olen vahel ikka mõelnud, et kas ma järgmine kord sellises seisus oleksin ikka valmis pikale lennule minema... teisalt kodus (või poolel teel koju) on ikka parem surra kui kusagil Malaisia pärapõrgus. Mingit osa tekstist oli okei lugeda, aga mingid kohad ajasid tibutagi selga. Laualt on käinud korduvalt läbi, et teeks Malaisiaga uue katse, aga mul on suisa füüsiline tõrge.

Malaisia raamat on aktiivse ja entusiastliku noore mehe põgus sissevaade peamiselt Kuala Lumpuri ellu, sekka mõned sisereisid. Selline kosmopoliidi elu, kes mekib maailma just seal ja just nii suurte ampsudega, kui parajasti tuju on. Ma ise oleks muidugi kõige rohkem tahtnud lugeda sellest, millisena nägi Malaisia neiu Eestimaad. Üks üllatav fakt näiteks oli tema jaoks, et meil Tallinnas on nii palju seksipoode. Ja veel nii käidavates kohtades. Tõesti, sellele ei olnud varem mõelnud, silm on ilmselt harjunud.

Penangi saar, George Town

Langkawi saar

Veel täitsa terve ja kõbusa olemisega. Taksojuht küll rääkis, et Hiinas liigub mingi jama ja et me hoiaks hiinlastest reisil olles eemale. Ma ei hakanud talle ütlema, et Eesti poolt vaadates on ikka kole raske asiaatidel vahet teha. Rääkimata faktist, et Malaisia endi kodanike seas on palju hiina päritolu inimesi, nagu nüüd raamatust meenub, siis mingi viiendiku moodustavad nad.

Minu nimi on Lucy Barton / Strout

 

Jah, see on seesama Strout, kes kirjutas "Oliver Kitteridge´i". 

Segased tunded. Strout kirjutab ju hästi, ta loob nii usutavad karakterid, et sul on lugedes füüsiliselt valus. Mõjusad detailid, mis ta loosse toob... see kõik on hea, paljulubav. Pole ka saladus, et ma armastan selliseid fragmentaarseid ja muidu veidra ülesehitusega lugusid. Siin jäi mu jaoks väike error siiski sisse. Ma ei oota, et autor mulle kõik mustvalgel lahti kirjutaks, aga ma tahan, et territoorium oleks piiritletud ja nende piiride sees võin siis ise mängida ja liikuda. Siin jäid siiski mingid kohad hämaraks. Et mille jaoks need osad liinid olid sisse toodud, kui need justkui ei viinudki kuhugi...

Minu porinat ei maksa tähele panna, sest tegelikult hindasin raamatut rasvase neljaga.