Üks minu salaunistustest on olnud (ja jätkuvalt on) olla mõne lavastuse sünni juures. Selle soovi täitumist esialgu veel küll näha ei ole, aga ega ma kurda - ka lugemise juures on põnev olla. Ei dekoratsioone, ei kostüüme, ei liikumist, ei helikujundust. Draamateater muide asjatab päris usinasti sarjaga "Esimene lugemine", nii et tasub pilku peal hoida nende kodulehel.
Vahur Afanasjevi "Trass" ehk "Rail Baltic" ei olnud niivõrd sellest konkreetsest trassist, kuivõrd inimesest kui sellisest. Unistused, sihid, ahnus, kadedus, rahahimu jm toredad omadused. Konkreetne trass oli pigem taust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar