Mürgiallikad / Laur

 Märt Lauriga katsetasin viimati kümme aastat tagasi, tookord oli laual tema romaanivõistlusel teise koha saavutanud "Appassionata". Ei läinud kohe mitte. 

Seevastu "Mürgiallikad" oli väga lobe lugemine. Või noh, mida nimetada lobedaks lugemiseks. Vähihaige peategelane ei ole novembrikuusse just kõige parem valik, aga lugu ise jooksis küll hästi. Ja teadmata küll, millist elu autor ise oma viimastel eluaastatel elas, siis see raamat oli ikka äärmiselt usutav. Need tunded ja mõtted, mis diagnoosi saanut igast küljest piiravad, see kõikumine tavameditsiini ja alternatiivmeditsiini vahel. Garantiisid ei anna ju kumbki. Aga kui sul on halb, väga halb, ja valgust ei paista, siis võib vabalt juhtuda, et oled valmis kõike proovima. Ja kui hea lüpsilehm on selline haige kõikvõimalikele avitajatele. Boonuseks ju seegi, et ükskõik kumbapidi lugu lõppeb, siis pole ju võimalik ühele konkreetsele tegurile näpuga näidata, et just see aitas haige elule või, vastupidi, kiirendas lõppu.

Ega sellises olukorras ei olegi vist muud soovida, kui et oleks kõrval lähedastest tugivõrgustik, kes aitaks otsuseid teha ja valikuid langetada. Igatahes psühholoogiliselt väga hea pingega laetud romaan.