Uus raamat on ka vahepeal valmis saanud. Lõpp oli valus, nagu ikka. See vist on normaalsus, oleks aeg juba harjuda. See pidanuks trükikotta minema vahetult enne Rhodosele lendamist, aga seda loomulikult ei juhtunud. Tõsi, reisil sain seekord siiski olla tööd tegemata. Aga viimast korrektuuri lugesin siiski Kesk-Soome poole kihutavas autos, rops kurgus. Järgmine toimetamistöö on jälle selline kahtlane, mis teoreetiliselt peaks saama suuremalt jaolt enne reisile minekut tehtud, aga mul on karvane tunne, et... /sülitan rohelisi klimpe üle vasaku õla/
Aga Malaisiast. See on ikka hämmastav, kuidas kuskil alateadvuses istub sees see tunne, millega 2020. aasta jaanuari viimastel päevadel Kuala Lumpurist kodu poole teele asusin. Ma olen vahel ikka mõelnud, et kas ma järgmine kord sellises seisus oleksin ikka valmis pikale lennule minema... teisalt kodus (või poolel teel koju) on ikka parem surra kui kusagil Malaisia pärapõrgus. Mingit osa tekstist oli okei lugeda, aga mingid kohad ajasid tibutagi selga. Laualt on käinud korduvalt läbi, et teeks Malaisiaga uue katse, aga mul on suisa füüsiline tõrge.
Malaisia raamat on aktiivse ja entusiastliku noore mehe põgus sissevaade peamiselt Kuala Lumpuri ellu, sekka mõned sisereisid. Selline kosmopoliidi elu, kes mekib maailma just seal ja just nii suurte ampsudega, kui parajasti tuju on. Ma ise oleks muidugi kõige rohkem tahtnud lugeda sellest, millisena nägi Malaisia neiu Eestimaad. Üks üllatav fakt näiteks oli tema jaoks, et meil Tallinnas on nii palju seksipoode. Ja veel nii käidavates kohtades. Tõesti, sellele ei olnud varem mõelnud, silm on ilmselt harjunud.
Penangi saar, George Town |
Langkawi saar |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar