Sarnasust Nuneze "Sõbraga" on nii palju, et taas keerleb lugu kirjanduse ja kirjutamise, leina ja ühe loomakese ümber. Koera asemel on seekord marmosett Mitz ja kirjutajateks Virginia ja Leonard Woolf ning nende kaasaegsed B. rühmitusest. Leinatakse aga nii aega ja muutuvat maailma (teine maailmasõda on ukselävel) kui ka igavikku lahkuvaid kolleege ning V. õepoega Juliani.
Tore lugemine, aga jäi kuidagi pinnal libisevaks, sügavust oli puudu.
Väga veider raamat. Või siis veidraid tundeid tekitav raamat. Mulle meeldis idee: peategelane Sonja, selline pealt neljakümnene naisterahvas, kes on end Jüütimaa talust rabelenud hariduse ja Kopenhaageni elu peale, samas jääb ta igatsema ja meenutama lapsepõlve ja maaelu. Küllap on siin ka mingid keskea- või eksistentsiaalse kriisi ilmingud, sest õiget kaaslast ei ole ja perekond ka loomata, õega pole lähedast suhet jms.
Maiuspalaks olid ühiskonnakriitilised torked (kergelt käivad läbi tõusikud, esoteerika jms). Raamatut läbivaks teljeks on autokooli sõidutunnid ja kuna ma ise pole isegi mitte üritanud seda kadalippu ette võtta, siis muidugi on tore lugeda :)
Millega mul aga keeruline oli lugedes toime tulla, see oli stiil. Mingi error mu jaoks siin kohati oli, mida püüdsin põhjendada, et ilmselt on peategelasel mingi kergemat sorti diagnoos. Hästi harjumatu alguses igatahes. Mind päästis aga see, et mul tuli lugedes silme ette üks teine veider tegelane, kes kunagi oli kuskil Libe või Lusti saates, samuti naine, keskealine, kohati arukas, kohati päris lihtsameelne, kusjuures sarnaselt selle raamatu peategelasega oli ka tema tõlkija. Nii et kui ma oma peas Sonja "hääle" sidusin tolle naisega, siis loksus kõik paika. No ja tegelikult Sonjal üks diagnoos oli ka - healoomuline paroksüsmaalne asendipearinglus, mida ta autokooli sõidutundides varjata püüdis.
Stiilinäiteks lisan Sonja tööpõllult rootsi krimiautori Gösta loomingu ja selle vastuvõtu lühiiseloomustuse:
Kui sulle on meeldinud Lykke raamatud, siis võib ka see meeldida, lihtsalt lepi, et see on kröömike ehk lahjem. Küll väikeste mööndustega, aga mulle siiski meeldis.
Koos aasta alguse "Elajannadega" on see raudselt mu tänavune suurim teatrielamus. Et veel suudetakse teha lavastusi, mis imelise terviku moodustavad... neid on vähe, aga siiski on. Rõõm.
Kõnet, vähemalt selgelt välja artikuleeritud kõnet, siin laval ei ole. Liikumine, valgus ja muusika jutustavad loo. Naudingud, otsingud, piiride ületamised. Aina rohkem, aina tugevamaid stimulatsioone on vaja. Ikka ei piisa...
Ja muusika on oi-oi kui hea ja sobiv. Madis Muul mässab ja möllab laivis.
Iga pidu saab kord otsa...
Õnnepalulikult turvaline kulgemine tema südamele kallites ja kodustes paikades. Hiiumaa. Kõrvemaa. Vilsandi. Esna. Varessaare.
See oli siis Krista poolt karistuslugemine mulle, või vastastikune mudimine - mis iganes viisakamalt kõlab. Samas möönan, et skandinaavlasi võib mulle iga kell soovitada, need veavad alt väga harva (väljaarvatud ehk siis, kui neil mingi üksteise maha nottimine on käsil vm verised teod). Olen muidugi ka mõtisklenud, miks see raamat mul endal on märkamata jäänud. Ilmselt põhjuseks pealkiri. Kuigi pärast lugemist, tunnistan, pealkiri õigustab end, siis olgem ausad, ega see just väga ligimeelitav ole. Pigem mõtled, et ahah, mingi üle-eelmise sajandi halli krunniga rootsi kirjanikutädi, kelle kogutud teosed mingil seletamatul põhjusel nüüd äkki eesti keelde tõlgitud :) "Halli krunniga tädi" on sellise telliskivi valmis kirjutamiseks päris noor veel. Esmalt ahhetasin, tagakaant uskudes, et sa heldene aeg, ´78 sündinud, aga siis mind parandati, et seal on "väheke" vale sünniaasta - õige olevat 1987. Sa pühade vahe, veel hullem!
Lugemine tekitas vastakaid tundeid, millest sisu reetmata on keeruline kirjutada. Sandgren kirjutab haaravalt, igav ei hakanud. Kui midagi venis, siis ehk algusots, aga kui minult küsida, et miks venis, siis näen põhjust ootuses jõuda kiiremini Cecilia kadumiseni (aga keegi polegi ju väitnud, et see on raamatu peamine telg, seega mu enda laest võetud eeldus). Tegelasi oli parajalt, ajahüpped vaheldusid kergesti mõistetavalt, jutustajaid oli vist valdavalt kaks - isa ja tütar. Mingid liinide arengud olid aimatavad, paaris kohas ehk oleks isegi mõne vihje tahtnud maha võtta, et ärgu andku nii selgeid signaale lugejale. Teisalt vahepeal sai ta mu meelest lugeja lollitamisega kenasti hakkama. Meeldis ajastu (Rootsi 1970-90ndad) ja meeldisid valdkonnad (kunst, kirjandus, kirjastamine, kirjutamine, viimase osas oli ülearugi palju äratundmist).
Kui veidi nuriseda, siis... detailid on head, aga mitmelgi korral oleks kõrvalised süvitsiminekud võinud olla lühemad või olemata. Need võisid ju eraldi võetuna põnevad olla ja loomulikult on rõõm näha autori põhjalikku eeltööd ja puha, aga see tarkus ei tohiks hakata lugu ennast lämmatama. Lisaks mõned korduvad detailid oleks tahtnud välja rookida. Kuigi jah... võib ju väita, et ligi 700 lk jooksul mõned korrad (ärge küsige, ma seekord ausalt ei lugenud kordi ära, erinevalt eelmise raamatu "traditsioonidest" :)) oksendamist ei ole sugugi liiga palju, aga ma ei oska selgitada, on lihtsalt mingi tasakaalupunkt, kust üle muutub mingi tegevuse või nähtuse tekstis esinemine paljuks.
Värskes Eesti Ekspressis torisen ja nurisen taas, teemaks ikka abielupaar Aaltod.
Õigemini raamatu neist. Kordan siiski üle, et mõlemad raamatud on väga-väga head (Gr-is said mõlemad minult viiekad). Ja kuigi üks toetub arhiivimaterjalidele ja teine on ilukirjandus (siiski kaanel nimetatud elulooromaaniks) ja ilukirjanduslik romaan ei saagi / peagi hiilgama faktitäpsusega, siis mu meelest on romaanis Aaltodele liiga tehtud. Kusjuures mõlemale.
Nii et nautige "Aino A." head stiili ja ülesehitust, ent lugege ikka seda kirjavahetuse-raamatut ka juurde. Siis näete, et nende elus oli ikka ka ilusat ja head, oli loomiskirge, koostöörõõmu, oli teineteisega arvestamist, oli armastust. Kõike seda, mis "Aino A.-s" oli nürilt unustatud, maha vaikitud.
Taas üks eksootiline riik sammuke lähemale toodud, täpsemalt selle lõunapoolne ots. Tuneesias, nagu ka Eestis, on põhja ja lõuna vahel vahetegemine üsna tugev, nii et seda toredam, et raamat ei keskendunud vaid pealinnale ja kuurortlinnakestele (põgusalt said sõna needki).
Autor otseselt Tuneesias elanud ei ole, ent on käinud seal korduvalt, ilmselt siis pikemaid perioode kui tavapärane nädal (selles kohta sisus vihjeid ei anta). Meenutab veidi hiljutist "Minu Iraani", mis koosneb korduvatest reisidest erinevate kaaslastega, aga mis millal ja kellega, jääb lugeja ees hämaraks või kaootiliseks.
Laualt käivad läbi tavapärased teemad: söök ja jook, eripärased kombed, argipäev, pulmad, ramadaan ja Eid al-Fitr, mõned väljasõidud ja ekskursioonid.
Ja siis muidugi nende maade oluline ja täiesti eraldi seisev nähtus - armuturism, ehk araabiapäraselt bezness (samanimelisi filmegi on vist tehtud mitu). Saame lugeda, et veebis ringlevad lausa abistavad beznessi-sõnastikud, et noortel tuneeslastel oleks ikka hõlpsam valgetele keskealistele eurooplannadele ja ameeriklannadele mesijuttu ajada. Raamatust otseselt ei selgu, kuidas autor ise hurmuritega hakkama sai. Kas temal tõepoolest läks õnneks ja keegi ei püüdnudki teda ära rääkida.
Huvitav oli teada saada, et tuneeslannad said valimisõiguse varem kui näiteks viimane kanton Šveitsis. Polügaamia on juba mitu aastakümmet tagasi lõpetatud. Uues naistekaitseseaduses nimetatakse vägistamist õige nimega jne. Üleüldse on neil seal naiste olukord parem kui nii mõneski teises naaberriigis.
Küsimusi tekkis ka. Miks Tuneesias Sprite roheline on? Või et kui neil mitmenaisepidamine lõppes, kas siis need, kel oli mitu naist, jäid ikka edasi oma mitme naisega? Või siis ikka see lõputu teema kõrbe- ehk liivaroosi tekkega, on seal siis mängus vihm või kaamelipiss, inimene tahab teada.
Veider kiiks ka - mingil hetkel lugedes mu tähelepanu hajus, sest pilk otsis tekstist aina "traditsioone" ja "traditsioonilisi". Mingist teemast või nähtusest juttu alustades käis mul alateadlikult iseendaga kihlvedu, et millal mõni "traditsioon(iline)" jälle ära tuleb :) Ja neid ikka tuli :)
Üsna hea, aga ühtlasi ka väga muserdav film. Ilmselt lasingi end Taanil ahvatleda, muidu püüan nii suurt ängi vältida. Kergemaks ei tee filmis nähtut ka teadmine, et see saar ja see asutus on päriselt eksisteerinud...
Lühidalt kirjeldades jutustab film alaealisest Marenist, kes on veidi mässajahingega, mis tähendab 1933. aasta Kopenhaagenis džässiklubides tantsimist ja tööle hilinemist ning kui siia lisada ka keskmisest keerulisem kodune olukord, siis on tulemuseks lastekaitseametnike huviorbiiti sattumine. Viimane päädib sellega, et Maren saab diagnoosi (?) alaarengu ja ebamoraalse käitumise kohta. Edasi tuleb Sprogø saarele noorte naiste kinnisesse asutusse pagendamine. Mässamine, kui me seda kord nii nimetama hakkasime, jätkub ka seal, postipaat ju käib ikka saarele kraami toomas ja paadi peal töötavad ootuspäraselt mehed ja... no Maren saab lapse ja kõik need muud jutud.
Kui jätta hetkeks kõrvale amoraalne käitumine sadakond aastat tagasi, siis ikkagi veider oli see alaarenenute teema. Või oligi diagnoosi andmine tollal kõigest kattevarjuks? Sest hoolealustest vaid üks käitus nii, et seal võis normist kõrvalekallet märgata, teised olid kõik... tavalised. Ühtlasi tõi see diagnoos kaasa ka teise tollal aktuaalse teema - puuetega inimeste sundsteriliseerimise. Nii et üks karm teema teise otsa.
Minuga samasse ritta sattus vist samuti kerge diagnoosiga tüüp, igatahes mul oli korduvalt tahtmine talle öelda, et ega ta ei pea ju seal saalis olema, kui ta ikka üldse ei taha. Suurema osa ajast tegeles ta oma telefoniga ja see ei tundunud selline SOS-olukorraga tegelemine olevat. Ainsad kohad filmis, mis ta tähelepanu pälvisid olid sellised, ütleme siis, et vürtsikamad kohad, siis ta suutis telefoniekraani pimedaks panna. Aga igaks juhuks siiski viskas sellele ikka pilku peale. Kui tal aga ei olnud kinolinalt vaadata ei seksi-, sünnitus- ega günekoloogilisi läbivaatusstseene, siis läks tal kõht tühjaks. Näksid olid tal loomulikult kaasas, aga vist küll nelja kilekoti sisse turvaliselt pakitud. Ja kuna tal oli pidevalt segadus, mitu kilekotti veel lahti harutada on, siis selleks kasutas ta, üllatus-üllatus!, telefoni taskulambirakendust. Joogipudeliga käis ka mingi sahmimine, aga see oli tühi-tähi kõige eelneva kõrval. Kaks korda käis saalist väljas ka, kolmanda korra ajal õnneks ei tulnudki tagasi. Ma ei tea, kas tal oli mingi mõjuv põhjus lahkumiseks või oli süüdi minu kuri pilk, mille ta vahetult enne lahkumist tabas, sest ma jäin teda seal pimedas saalis päris tõsiselt jõllitama (vahel on ju nii, et sa saad inimese kehakeelest aru, et ta hakkab mingit järgmist aktsiooni ette võtma ja jääd jälgima seda). Naisterahvas ise tundus muidu täiesti tavaline keskealine kuivikulaadne tegelane, ma tõesti ei saa aru, mis tal viga võis olla.
Laupäeval peaks rännaklavastusel viimane etendus olema ja no natuke oli ikka võimlemist, et pileteid saada. Ja see, et me ikka koos ühele rännakule saaksime minna, selleks oli vaja veel head haldjat ja kokkusattumusi.
Tekst on lihtne, loomulik ja ehe. Aga eks linna peal ringi kolamiseks (mis tähendab liiklust, teisi inimesi, kitsaid radu, ootamatusi jms) ja klappidest kuulamiseks liiga diipi teksti ei saagi panna. Neile, kes elavad päevade kaupa, klapid peas, oli katsumus ilmselt lihtsam, aga mulle, kes ma liigun linnas, kuulmine vaba, oli see esiotsa ikka väga harjumatu. Näitlejate intiimne dialoog, see kostis loomulikult suurepäraselt, aga just see, et klapid lõikavad sind ümbritsevast ära, üks meel on maha tõmmatud... mul oli taju alguses ikka korralikult sassis. Nagu oleks kahes paralleelmaailmas samaaegselt, väga häiriv, ent kahtlemata huvitav proovida. Ühest küljest oled ju osaline kahe inimese jalutuskäigus ja vestluses, teisalt pead ju ise ümbritsevaga suhestuma, seal liikuma, märkama...
Ah et palju samme tuli? Väga täpselt ei vaadanud, aga puhtalt etendus ise tundus kuhugi 8500 kanti olevat.
Raamat, kus sisu ja vorm moodustavad mu meelest tugeva ja nauditava terviku.
Loo keskmes on eelmise sajandi algupoole nähtus - nn kirja teel tellitavad pruudid Jaapanist. Kümned tuhanded jaapanlannad, verinoored ja vahel ka juba normiks peetavast abiellumiseast kaarega üle, liikusid laevaga USA-sse peigmeeste poole, keda olid vaid fotolt näinud. Lootused, kujutluspildid, ärevus. Enamasti mindi, et pääseda vaesusest, saada parema elu peale, et mitte küürutada koduküla riisiväljadel... Sadamas ootavad peigmehed olid valdavalt eakamad ja vaesemad, kui kirjades lubatud. Esimene öö. Elu sisse seadmine võõras keskkonnas. Kultuurišokk ja kohanemine. Ja töö, palju tööd, enamasti rängem, kui oleks olnud seal koduküla riisipõllul... Lapsed, kes häbenesid oma päritolu ja püüdsid teha kõik endast oleneva, et mõelda, rääkida ja astuda nii nagu kohalikud.
Kui siis harjuti ja kohaneti ja tekkis lootus, et elu on peaaegu rööbastel, tuli sõda ja üleöö olid töökad, ausad ja oma peremeestele lojaalsed jaapanlased muutunud rahvavaenlaseks. Taas lahkumine, taas teekond tundmatu poole.
See eelnev iseenesest on juba huvitav, või mis? Ent seda lugu toetab ka vorm - napp, poeetiline, samas äärmiselt intensiivne ja sugestiivne. Ühelt poolt on kogu aeg lugu meie-vormis, andes justkui teatava anonüümsuse, diskreetsuse, mis nii valusatest asjadest kõnelemiseks näib ainuõige valik. Teisalt lõhutakse pidevalt seda anonüümsust nimedega (läbivaid tegelasi siiski ei ole, ei maksa nimesid meelde jätma hakata).
Huvitav oli veel ka "meie" muutumine raamatu viimases peatükis. Kui suurem osa raamatu meie´st tähistas jaapanlannasid, siis pärast nende äraviimist, haihtumist oli see "meie" ühtäkki kohalik kogukond, seda võib mitmeti tõlgendada...
Igatahes suurepärane lugemiselamus.
"Me armastasime neid. Me vihkasime neid. Me tahtsime olla nemad. Kui pikad nad olid, kui ilusad, kui heledapäised. Nende pikad nõtked ihuliikmed. Nende säravvalged hambad. Nende kahvatu helendav nahk, mis varjas kõik seitse näo iluviga. Nende veidrad, kuid liigutavad kombed, mis meile alalõpmata nalja tegid - armastus A.1. kastme ja kõrge kontsa ja terava ninaga kingade vastu, nende naljakas väljapoole pööratud jalalabadega kõnnak, nende kalduvus koguneda suurte lärmakate rühmadena üksteise elutubadesse ja kõik korraga tundide kaupa seista ja rääkida. Miks küll, imestasime, ei tulnud neile eales pähe istet võtta? Nad paistsid end maailmas nii koduselt tundvat. Nii sundimatult. Neil oli enesekindlust, mida meil nappis. Ja neil olid palju etemad juuksed. Nii palju värve. Ja me kahetsesime, et ei saa rohkem nende moodi olla."
 |
| Viplala kohvik on täielik iga-aastane lemmik. Südamega tehtud kraam ja piinlik öelda, aga selliste ürituste kohta on küpsetistel väga mõistlikud hinnad. |
Kasemaa stiil mulle meeldib - argine heietus, aga selline ilusamapoolne, helge. Samas mõjub hirmus ausalt, kuigi mine sa neid sunnikuid kirjanikke tea, need oskavad igasuguste maskide taha end vajadusel peita. Nagu Kasemaaga tegelikult ongi pidevalt olnud. No ei saa aru, kas räägib surmtõsiselt või hoopis ironiseerib. Täpselt samad tunded olid mul nii "Vanapoisiga" kui ka "Ema toaga", nüüd selle kolhoosiraamatuga ka. Seda, et lihtne maainimene kolhoosiaega taga igatseb, ma täitsa usun, sest ega N. Liidul ja E. Liidul suurt vahet ole, sama jama igal ajal. Lihtsalt eelmise riigikorra vimkad olid juba läbi nähtud ja selgeks õpitud, uue isandaga läheb jälle jupike aega, enne kui kõik trikid selgeks saavad. Aga nende nunnude vanakeste vahel sebiv mina-tegelane, kas tema ka päriselt seda aega ülistab või laseb end memmede-taatide ilusal jutul uinutada, vat sellest ei saa alati aru.
Kuigi teisalt eks me oma lapsepõlvele ja noorusajale vaatame ikka tagasi läbi tuules heljuva nostalgiakardina... nii et see võibki ilus olla. Minu varane lapsepõlv on samuti möödunud kolhoosilautade ja remonditöökodade ja kaalumaja ja kombainide vahet joostes, kartulivagude vahel küürutades ja heinamaal rehaga vehkides. Kolhoosisöökla oli minu lasteaed, nii et nüüd on siis selge, kust minu lünklik alusharidus pärit. Seega muidugi nautisin ma iga viimset kui rida siit raamatust.
Ja kui nuriseda, sest eks ole sedagi tarvis, siis ikka see sama vana jutt - kordused. Teisalt kui on heietused, siis ju käivad mõttekordused asja juurde. Vist.
Kellele meeldis "Leskede kadunud maailm", sellele peaks ka kõnealune raamat meeldima. Austus vanema põlvkonna vastu, oskus ja tahe neid ära kuulata, nende lugusid talletada, see on mõlemas raamatus sarnane.
Lugesin mäluvärskenduseks Ellus üle. Mäluvärskendust vajasin, sest viimasel ajal ilmub miskine halisev sarjajutt veebis (oo õudu, äkki ka paberväljaandes, ei tea). Olen omal ajal visanud viieka, viskaksin ka täna. Tekstile kui sellisele. Maaeluheietusele kui sellisele. Õhkamisele.
Muidu selline stiilipuhas primadonna kirjeldus oma elust. Ise saab ka aru, et on raske frukt.
Aga nüüd ei jaksa maailmale ära kurta. Veidi silmakirjalik. Äkki ta peaks ise ka lugema seda vana kirjatükki üle.
Lugemine läheb praegu erinevatel põhjustel aeglaselt, tüüpiline septembri alguse teema nagu igal aastal, kuidagi tuleb suverežiimist sügisesse minna.
Paadiga Euroopasse / Siilats
Vaatasin Viljandi laenutussüsteemist üle, et olen seda raamatut, või õigemini selle eelmist trükki, lugenud prohvetlikult enne, kui ise üldse mereellu sukeldusin. Päris veider. Koguni GR-is nelja tärniga hinnanud, kuigi täna ütleksin, et kui ise reaalselt merel ei käi, siis võib siit raamatust palju võõraks jääda. Iga kokku kägardunud sõukruvi, alarmipiiks ja leke omandab merel olles "natuke" teise varjundi. Seda oli päris õudne lugeda, ausalt. Siilatsil juhtub ikka ühte ja teist. Ja jättes küll raha kõrvale, mida iga jama maksma läheb, siis ega merel hätta jääda küll soovi :)
Esiti pelgasin ka, et raamatus leiduv aegunud info võib häirima hakata, aga polnud see nii hull midagi. Siilatsi lood algavad tema paadielu algusaegadest, ehk kuskil 1995. aastast. Selge see, et siis oli paadis väheke napim lisavarustus ja sadamateski olukord teine kui täna. Samas, ajad võivad pöörduda ja kui peaks suuremalt sõjaks minema, siis tuleb ju nagunii valmis olla, et moodsatest navigatsiooniseadmetest enam tolku ei ole ja tuleb jälle usaldada vana head kaarti ja kompassi, sadama rohketest lisateenustest ja mõnusast seltsielust kõnelemata.
