See oli siis Krista poolt karistuslugemine mulle, või vastastikune mudimine - mis iganes viisakamalt kõlab. Samas möönan, et skandinaavlasi võib mulle iga kell soovitada, need veavad alt väga harva (väljaarvatud ehk siis, kui neil mingi üksteise maha nottimine on käsil vm verised teod). Olen muidugi ka mõtisklenud, miks see raamat mul endal on märkamata jäänud. Ilmselt põhjuseks pealkiri. Kuigi pärast lugemist, tunnistan, pealkiri õigustab end, siis olgem ausad, ega see just väga ligimeelitav ole. Pigem mõtled, et ahah, mingi üle-eelmise sajandi halli krunniga rootsi kirjanikutädi, kelle kogutud teosed mingil seletamatul põhjusel nüüd äkki eesti keelde tõlgitud :) "Halli krunniga tädi" on sellise telliskivi valmis kirjutamiseks päris noor veel. Esmalt ahhetasin, tagakaant uskudes, et sa heldene aeg, ´78 sündinud, aga siis mind parandati, et seal on "väheke" vale sünniaasta - õige olevat 1987. Sa pühade vahe, veel hullem!
Lugemine tekitas vastakaid tundeid, millest sisu reetmata on keeruline kirjutada. Sandgren kirjutab haaravalt, igav ei hakanud. Kui midagi venis, siis ehk algusots, aga kui minult küsida, et miks venis, siis näen põhjust ootuses jõuda kiiremini Cecilia kadumiseni (aga keegi polegi ju väitnud, et see on raamatu peamine telg, seega mu enda laest võetud eeldus). Tegelasi oli parajalt, ajahüpped vaheldusid kergesti mõistetavalt, jutustajaid oli vist valdavalt kaks - isa ja tütar. Mingid liinide arengud olid aimatavad, paaris kohas ehk oleks isegi mõne vihje tahtnud maha võtta, et ärgu andku nii selgeid signaale lugejale. Teisalt vahepeal sai ta mu meelest lugeja lollitamisega kenasti hakkama. Meeldis ajastu (Rootsi 1970-90ndad) ja meeldisid valdkonnad (kunst, kirjandus, kirjastamine, kirjutamine, viimase osas oli ülearugi palju äratundmist).
Kui veidi nuriseda, siis... detailid on head, aga mitmelgi korral oleks kõrvalised süvitsiminekud võinud olla lühemad või olemata. Need võisid ju eraldi võetuna põnevad olla ja loomulikult on rõõm näha autori põhjalikku eeltööd ja puha, aga see tarkus ei tohiks hakata lugu ennast lämmatama. Lisaks mõned korduvad detailid oleks tahtnud välja rookida. Kuigi jah... võib ju väita, et ligi 700 lk jooksul mõned korrad (ärge küsige, ma seekord ausalt ei lugenud kordi ära, erinevalt eelmise raamatu "traditsioonidest" :)) oksendamist ei ole sugugi liiga palju, aga ma ei oska selgitada, on lihtsalt mingi tasakaalupunkt, kust üle muutub mingi tegevuse või nähtuse tekstis esinemine paljuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar