Üsna hea, aga ühtlasi ka väga muserdav film. Ilmselt lasingi end Taanil ahvatleda, muidu püüan nii suurt ängi vältida. Kergemaks ei tee filmis nähtut ka teadmine, et see saar ja see asutus on päriselt eksisteerinud...
Lühidalt kirjeldades jutustab film alaealisest Marenist, kes on veidi mässajahingega, mis tähendab 1933. aasta Kopenhaagenis džässiklubides tantsimist ja tööle hilinemist ning kui siia lisada ka keskmisest keerulisem kodune olukord, siis on tulemuseks lastekaitseametnike huviorbiiti sattumine. Viimane päädib sellega, et Maren saab diagnoosi (?) alaarengu ja ebamoraalse käitumise kohta. Edasi tuleb Sprogø saarele noorte naiste kinnisesse asutusse pagendamine. Mässamine, kui me seda kord nii nimetama hakkasime, jätkub ka seal, postipaat ju käib ikka saarele kraami toomas ja paadi peal töötavad ootuspäraselt mehed ja... no Maren saab lapse ja kõik need muud jutud.
Kui jätta hetkeks kõrvale amoraalne käitumine sadakond aastat tagasi, siis ikkagi veider oli see alaarenenute teema. Või oligi diagnoosi andmine tollal kõigest kattevarjuks? Sest hoolealustest vaid üks käitus nii, et seal võis normist kõrvalekallet märgata, teised olid kõik... tavalised. Ühtlasi tõi see diagnoos kaasa ka teise tollal aktuaalse teema - puuetega inimeste sundsteriliseerimise. Nii et üks karm teema teise otsa.
Minuga samasse ritta sattus vist samuti kerge diagnoosiga tüüp, igatahes mul oli korduvalt tahtmine talle öelda, et ega ta ei pea ju seal saalis olema, kui ta ikka üldse ei taha. Suurema osa ajast tegeles ta oma telefoniga ja see ei tundunud selline SOS-olukorraga tegelemine olevat. Ainsad kohad filmis, mis ta tähelepanu pälvisid olid sellised, ütleme siis, et vürtsikamad kohad, siis ta suutis telefoniekraani pimedaks panna. Aga igaks juhuks siiski viskas sellele ikka pilku peale. Kui tal aga ei olnud kinolinalt vaadata ei seksi-, sünnitus- ega günekoloogilisi läbivaatusstseene, siis läks tal kõht tühjaks. Näksid olid tal loomulikult kaasas, aga vist küll nelja kilekoti sisse turvaliselt pakitud. Ja kuna tal oli pidevalt segadus, mitu kilekotti veel lahti harutada on, siis selleks kasutas ta, üllatus-üllatus!, telefoni taskulambirakendust. Joogipudeliga käis ka mingi sahmimine, aga see oli tühi-tähi kõige eelneva kõrval. Kaks korda käis saalist väljas ka, kolmanda korra ajal õnneks ei tulnudki tagasi. Ma ei tea, kas tal oli mingi mõjuv põhjus lahkumiseks või oli süüdi minu kuri pilk, mille ta vahetult enne lahkumist tabas, sest ma jäin teda seal pimedas saalis päris tõsiselt jõllitama (vahel on ju nii, et sa saad inimese kehakeelest aru, et ta hakkab mingit järgmist aktsiooni ette võtma ja jääd jälgima seda). Naisterahvas ise tundus muidu täiesti tavaline keskealine kuivikulaadne tegelane, ma tõesti ei saa aru, mis tal viga võis olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar