Õnnepalulikult turvaline kulgemine tema südamele kallites ja kodustes paikades. Hiiumaa. Kõrvemaa. Vilsandi. Esna. Varessaare.
Mõtisklused loodu ja looduse üle.
"Kas tolle olgu-muld-sulle-kergem-kui-elu inimese elu oli siis tõesti nii raske? Me ei tea ju teise inimese elu kergust ega raskust. Võib-olla tundus see vaid leinajale nii. Et küll ta vaeseke sai elus tööd ja vaeva näha! Aga töine ja vaevane elu võib seest olla kerge ja rõõmus. Ja kerge elu seest pime. Kõik need päikesepoisid, kes ühel hommikul nööri otsast maha võetakse."
Selle eelmise lõigu viimase lause tahaks tulikirjas mälu tumedatesse soppidesse tallele panna. Päriselt. Aasta täpseim, ilusaim, valusaim lause.
"Nüüd me ei tea enam, millest me koosneme. Mis maade mullast. Ecuadori banaanid. Läti kartulid. Saksa rukis. Hispaania vein ja sealiha. Ameerika maisist kasvanud kana. Ja pärast meie surma väetatakse nende eksootiliste elementidega mõnd paika, millega meil võib-olla mingit pistmist polnud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar