Värskes Eesti Ekspressis torisen ja nurisen taas, teemaks ikka abielupaar Aaltod.
Õigemini raamatu neist. Kordan siiski üle, et mõlemad raamatud on väga-väga head (Gr-is said mõlemad minult viiekad). Ja kuigi üks toetub arhiivimaterjalidele ja teine on ilukirjandus (siiski kaanel nimetatud elulooromaaniks) ja ilukirjanduslik romaan ei saagi / peagi hiilgama faktitäpsusega, siis mu meelest on romaanis Aaltodele liiga tehtud. Kusjuures mõlemale.
Nii et nautige "Aino A." head stiili ja ülesehitust, ent lugege ikka seda kirjavahetuse-raamatut ka juurde. Siis näete, et nende elus oli ikka ka ilusat ja head, oli loomiskirge, koostöörõõmu, oli teineteisega arvestamist, oli armastust. Kõike seda, mis "Aino A.-s" oli nürilt unustatud, maha vaikitud.
Sepikoda noogutab kaasa ja kiidab takka😊 Hea, väga hea! Pean uuesti selle dokumentaalse raamatu ette võtma. Päris lõpuni ei jõudnud omal ajal..
VastaKustuta