Kasemaa stiil mulle meeldib - argine heietus, aga selline ilusamapoolne, helge. Samas mõjub hirmus ausalt, kuigi mine sa neid sunnikuid kirjanikke tea, need oskavad igasuguste maskide taha end vajadusel peita. Nagu Kasemaaga tegelikult ongi pidevalt olnud. No ei saa aru, kas räägib surmtõsiselt või hoopis ironiseerib. Täpselt samad tunded olid mul nii "Vanapoisiga" kui ka "Ema toaga", nüüd selle kolhoosiraamatuga ka. Seda, et lihtne maainimene kolhoosiaega taga igatseb, ma täitsa usun, sest ega N. Liidul ja E. Liidul suurt vahet ole, sama jama igal ajal. Lihtsalt eelmise riigikorra vimkad olid juba läbi nähtud ja selgeks õpitud, uue isandaga läheb jälle jupike aega, enne kui kõik trikid selgeks saavad. Aga nende nunnude vanakeste vahel sebiv mina-tegelane, kas tema ka päriselt seda aega ülistab või laseb end memmede-taatide ilusal jutul uinutada, vat sellest ei saa alati aru.
Kuigi teisalt eks me oma lapsepõlvele ja noorusajale vaatame ikka tagasi läbi tuules heljuva nostalgiakardina... nii et see võibki ilus olla. Minu varane lapsepõlv on samuti möödunud kolhoosilautade ja remonditöökodade ja kaalumaja ja kombainide vahet joostes, kartulivagude vahel küürutades ja heinamaal rehaga vehkides. Kolhoosisöökla oli minu lasteaed, nii et nüüd on siis selge, kust minu lünklik alusharidus pärit. Seega muidugi nautisin ma iga viimset kui rida siit raamatust.
Ja kui nuriseda, sest eks ole sedagi tarvis, siis ikka see sama vana jutt - kordused. Teisalt kui on heietused, siis ju käivad mõttekordused asja juurde. Vist.
Kellele meeldis "Leskede kadunud maailm", sellele peaks ka kõnealune raamat meeldima. Austus vanema põlvkonna vastu, oskus ja tahe neid ära kuulata, nende lugusid talletada, see on mõlemas raamatus sarnane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar