Raamat, kus sisu ja vorm moodustavad mu meelest tugeva ja nauditava terviku.
Loo keskmes on eelmise sajandi algupoole nähtus - nn kirja teel tellitavad pruudid Jaapanist. Kümned tuhanded jaapanlannad, verinoored ja vahel ka juba normiks peetavast abiellumiseast kaarega üle, liikusid laevaga USA-sse peigmeeste poole, keda olid vaid fotolt näinud. Lootused, kujutluspildid, ärevus. Enamasti mindi, et pääseda vaesusest, saada parema elu peale, et mitte küürutada koduküla riisiväljadel... Sadamas ootavad peigmehed olid valdavalt eakamad ja vaesemad, kui kirjades lubatud. Esimene öö. Elu sisse seadmine võõras keskkonnas. Kultuurišokk ja kohanemine. Ja töö, palju tööd, enamasti rängem, kui oleks olnud seal koduküla riisipõllul... Lapsed, kes häbenesid oma päritolu ja püüdsid teha kõik endast oleneva, et mõelda, rääkida ja astuda nii nagu kohalikud.
Kui siis harjuti ja kohaneti ja tekkis lootus, et elu on peaaegu rööbastel, tuli sõda ja üleöö olid töökad, ausad ja oma peremeestele lojaalsed jaapanlased muutunud rahvavaenlaseks. Taas lahkumine, taas teekond tundmatu poole.
See eelnev iseenesest on juba huvitav, või mis? Ent seda lugu toetab ka vorm - napp, poeetiline, samas äärmiselt intensiivne ja sugestiivne. Ühelt poolt on kogu aeg lugu meie-vormis, andes justkui teatava anonüümsuse, diskreetsuse, mis nii valusatest asjadest kõnelemiseks näib ainuõige valik. Teisalt lõhutakse pidevalt seda anonüümsust nimedega (läbivaid tegelasi siiski ei ole, ei maksa nimesid meelde jätma hakata).
Huvitav oli veel ka "meie" muutumine raamatu viimases peatükis. Kui suurem osa raamatu meie´st tähistas jaapanlannasid, siis pärast nende äraviimist, haihtumist oli see "meie" ühtäkki kohalik kogukond, seda võib mitmeti tõlgendada...
Igatahes suurepärane lugemiselamus.
"Me armastasime neid. Me vihkasime neid. Me tahtsime olla nemad. Kui pikad nad olid, kui ilusad, kui heledapäised. Nende pikad nõtked ihuliikmed. Nende säravvalged hambad. Nende kahvatu helendav nahk, mis varjas kõik seitse näo iluviga. Nende veidrad, kuid liigutavad kombed, mis meile alalõpmata nalja tegid - armastus A.1. kastme ja kõrge kontsa ja terava ninaga kingade vastu, nende naljakas väljapoole pööratud jalalabadega kõnnak, nende kalduvus koguneda suurte lärmakate rühmadena üksteise elutubadesse ja kõik korraga tundide kaupa seista ja rääkida. Miks küll, imestasime, ei tulnud neile eales pähe istet võtta? Nad paistsid end maailmas nii koduselt tundvat. Nii sundimatult. Neil oli enesekindlust, mida meil nappis. Ja neil olid palju etemad juuksed. Nii palju värve. Ja me kahetsesime, et ei saa rohkem nende moodi olla."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar