Väga veider raamat. Või siis veidraid tundeid tekitav raamat. Mulle meeldis idee: peategelane Sonja, selline pealt neljakümnene naisterahvas, kes on end Jüütimaa talust rabelenud hariduse ja Kopenhaageni elu peale, samas jääb ta igatsema ja meenutama lapsepõlve ja maaelu. Küllap on siin ka mingid keskea- või eksistentsiaalse kriisi ilmingud, sest õiget kaaslast ei ole ja perekond ka loomata, õega pole lähedast suhet jms.
Maiuspalaks olid ühiskonnakriitilised torked (kergelt käivad läbi tõusikud, esoteerika jms). Raamatut läbivaks teljeks on autokooli sõidutunnid ja kuna ma ise pole isegi mitte üritanud seda kadalippu ette võtta, siis muidugi on tore lugeda :)
Millega mul aga keeruline oli lugedes toime tulla, see oli stiil. Mingi error mu jaoks siin kohati oli, mida püüdsin põhjendada, et ilmselt on peategelasel mingi kergemat sorti diagnoos. Hästi harjumatu alguses igatahes. Mind päästis aga see, et mul tuli lugedes silme ette üks teine veider tegelane, kes kunagi oli kuskil Libe või Lusti saates, samuti naine, keskealine, kohati arukas, kohati päris lihtsameelne, kusjuures sarnaselt selle raamatu peategelasega oli ka tema tõlkija. Nii et kui ma oma peas Sonja "hääle" sidusin tolle naisega, siis loksus kõik paika. No ja tegelikult Sonjal üks diagnoos oli ka - healoomuline paroksüsmaalne asendipearinglus, mida ta autokooli sõidutundides varjata püüdis.
Stiilinäiteks lisan Sonja tööpõllult rootsi krimiautori Gösta loomingu ja selle vastuvõtu lühiiseloomustuse:
Kui sulle on meeldinud Lykke raamatud, siis võib ka see meeldida, lihtsalt lepi, et see on kröömike ehk lahjem. Küll väikeste mööndustega, aga mulle siiski meeldis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar