Laupäeval peaks rännaklavastusel viimane etendus olema ja no natuke oli ikka võimlemist, et pileteid saada. Ja see, et me ikka koos ühele rännakule saaksime minna, selleks oli vaja veel head haldjat ja kokkusattumusi.
Tekst on lihtne, loomulik ja ehe. Aga eks linna peal ringi kolamiseks (mis tähendab liiklust, teisi inimesi, kitsaid radu, ootamatusi jms) ja klappidest kuulamiseks liiga diipi teksti ei saagi panna. Neile, kes elavad päevade kaupa, klapid peas, oli katsumus ilmselt lihtsam, aga mulle, kes ma liigun linnas, kuulmine vaba, oli see esiotsa ikka väga harjumatu. Näitlejate intiimne dialoog, see kostis loomulikult suurepäraselt, aga just see, et klapid lõikavad sind ümbritsevast ära, üks meel on maha tõmmatud... mul oli taju alguses ikka korralikult sassis. Nagu oleks kahes paralleelmaailmas samaaegselt, väga häiriv, ent kahtlemata huvitav proovida. Ühest küljest oled ju osaline kahe inimese jalutuskäigus ja vestluses, teisalt pead ju ise ümbritsevaga suhestuma, seal liikuma, märkama...
Ah et palju samme tuli? Väga täpselt ei vaadanud, aga puhtalt etendus ise tundus kuhugi 8500 kanti olevat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar