KK lühikesed proosatekstid, mis otsapidi juba luule alla liigituvad, meeldivad mulle alati. Väga. Siin raamatus neid natuke oli. Rohkem oli siiski luulet.

"Neli tunnistust.."

Ei teagi, mida arvata. Ja kuna mind on süüdistatud sariarvamises, siis võiks endale lihtsalt siia märke panna, et loetud, samas tahaks ju mõne aasta pärast ka mäletada, mida ma siis lugesin :)

Vormilt oli siin intervjuu, kiri ja helisalvestis, midagi ehk veel. Napp tekst, aga kuidagi hea stiiliga ja mõjus, kaasahaarav. Samas jah, nii mõndagi selle krüptilisusest jäi mul vist mõistmata, lõpuni lahti harutamata. Leidsin enese jaoks siit hoopis mingi teismeea eneseavastamise allegoorilise kirjeldamise, kuid jah, kahtlustan, et see on minupoolne meelevaldne tõlgendus. Küllap oli siin siiski mingi muu sõnum.

Eestlasena Bosnias / Puusaag

Autor saab aastatuhande vahetuse kandis Jumalalt ilmutuse, et tuleb Bosniasse minna - ja nii ongi. Läheb nooruke äsja ülikooli lõpetanu, tagasi tuleb 17 aastat hiljem juba märksa elukogenum naisterahvas.

Tore lugemine, sest no olgem ausad, palju me ikka igapäevaselt Bosniast saame lugeda. Loomulikult avaneb meile neil lehekülgedel ajalooline taust, viimase sõja järgne sünge seis, etniline kirju-mirjusus. Kusjuures nad ise väga end rahvuse järgi ei määratlegi, hoopis usu kaudu. Ja samas on see usuasi seal ka selline... kohati leige ja harjumatu autori jaoks. Näiteks toimetab tema peamiselt Bihaći-nimelises moslemite linnakeses, ent õige ruttu selgub, et kõige konservatiivsemalt riietuv naine linnapildis on... tema ise :) 

Eks ikka on erinevusi kommetes, toidus, tähtpäevades jms, ent enda jaoks üllatavana võtan raamatust kaasa kaks asja, esiteks, uskumatu kosjamoorindus. Kohe päriselt uskumatu, sest siin pole kõne all lihtsalt möödaminnes õhku visatud vihjed mõne memmekese vallalise meessugulase kohta, vaid  ikka väga jõulised kokkumängud ja pindakäimised (siin pole mängus mitte ainult autori suhtestaatus, vaid ikka see ihaldusväärne lootus viisale ja/või elamisloale). Teiseks, me oleme küll saanud lugeda erinevais maailmapaigus heategevusaktsioonide käimalükkamisest, aga kui sageli mõtleme sellele, kuidas kulgeb nende lõpetamine? Mõttekoht. 

Igatahes väga nauditavalt kirjapandud lugu ja kui üldse millegi kallal norida, siis üks värske kõrvalpilk oleks käsikirja juurde ära kulunud, sest kordused olid kohati segavad.  

Naine pole mees / Rum

Teemadering igati huvitav - kolm põlve palestiinlannasid elamas Brooklynis, neist viimane põlvkond küll juba mingil määral amerikaniseerunud. Sissejuurdunud elukorraldus ja tavad, käitumismustrid, ennekõike aga meeste- ja naistevahelised suhted... kõik see, mis Palestiinas oleks olnud tavapärane, on Ameerikas järsku tavatu - kas ja kuidas kohaneda, hakata vastu (oma juurtele ja esivanematele? ümbritsevale?), püüelda muutuste poole või leppida...

Ootasin raamatust veidi enamat, aga midagi jäi vajaka. Või üle. Siit oleks tiheda rehaga võinud vähemalt kolmandiku maha kraapida ja oleks suurepärase asja kokku saanud. Praegu on ehk liiga palju korduseid, üksipulgi lahti nämmutamist, lugejat peetakse natuke nagu lihtsakeseks. Autor viskab vihje õhku, aga selle asemel, et looga edasi minna, siis ta igaks juhuks järgneva paari lehekülje jooksul kordab seda vihjet, otsesõnu või kaude, veel mõned korrad üle. Ja siis peatükk-paar hiljem söödab lugejale ette selle enneolematult salapärase vihje lahenduse, oodates ilmselt trummipõrinat ja fanfaare. Anna andeks, aga sa jäid lootusetult hiljaks... Olgu, ilmselt on see minu kiiks, ärge pange tähele. Pealegi Goodreadsis on sel ülikõrge hinne - 4,26. Aga äkki nad ei hinnanudki teksti tehnilist poolt, vaid araablannade keerulist elu... Igatahes mõtteainet jätkub.

Samas möönan, et aeglasele lugejale võiks see just hästi sobida, sest kui lugeda mõne päeva tagant mõni lehekülg, siis need kordused täidavad igati oma ülesannet. Lisaks on siin olemas peaaegu kõik, mis tänasel päeval müüb, vabandust, valetan, lemmikloomi ei olnud

PS. Kaanepilt mulle küll meeldib, pärast päev otsa muruniitmist illustreeriks säärane pilt suurepäraselt ka minu olemist käesoleval hetkel

Aastad / Ernaux

Tuleb nentida, et Ernaux tegi seda jälle:

ühe elu lugu

ühe ajastu lugu

(ühe) naise lugu

Kõik see koos ühes raamatus. Väga rikas lugemine.

Fotopakist tõmmatud piltide kaudu liiguvad kirjeldused inimeste ja tegemiste peale vahemikus 1940 - 2006. Mis erutas neid olmelise progressi juures, mida söödi pühapäeviti ühisele lõunasöögile kogunedes, millest kõneldi, mida loodeti eelseisvatest valimistest (ja millised tunded valitsesid pärast valimistulemuste teadasaamist), milliseid raamatuid loeti ja milliseid filme vaadati. Ja selle kõige foonil Naiseks olemise ja Naisena muutumise lugu. 

Kui üldse millestki kahju on, siis sellest, et päris kõik prantslaste argised detailid või lähimineviku sisepoliitilised heitlused ei olnud tuttavad ja seega nii mõndagi taustateadmistest jäi vajaka.

Raamatu viimast lehte pöörates:

- masendav tunne, et kõik on juba olnud, aga ikka ei ole midagi õpitud;

- lohutav teadmine, et kuidagi on nad sellest jamast ikka ujunud, küllap meiegi...

Minu Mulgimaa / Kristi Ilves

 

Täna on eriline päev - valmis sai üks raamat. Sedakorda erilistest erilisim, sest a) kuigi ma ise päris mulk ei ole (laiendatud määratluse kohaselt olid siiski Kõpun mõtsamulgi), siis on see piirkond ikka kohe eriti südamelähedane, b) autori lapsepõlveaegsed lood on sellised, et kui mõned inimesed ja kohad ära muuta, siis tuleks välja vägagi minu lapsepõlv; nii et tubli annus nostalgiat oli see, mis mind ennekõike kõnetas. Olgu selleks seatapp, kadri- ja mardisanditamised, pudulojused ja lehmalüps, külas elavad vanainimesed, joodikud ja ullikesed, peielauad jne, jne. 

Nagu te juba aru saite, siis uue aja kohtade ja asjade ihaluses mööda ilma tuiskamist siit raamatust ei leia, vastupidi, autor on kogu senise elu elanud ühes paigas. Kas ta on seetõttu ilmaelust maha jäänud, selle üle võite otsustada juba raamatut lugedes.

Kes Mulgimaast suurt miskit ei tea, ei pea muretsema, sest alustuseks teeb Kristi põhjaliku geograafilise ja ajaloolise ülevaate. Edasi tulevad tema enda tegemised mulgi keele hoidja, õpetaja ja edendajana, mulgi asja ajajana - murderingid (uue aja sõnade ja väljendite mulgikeelsed vasted oli täielik kompu!), raadiouudised, ajaleht ja sõnaraamatud. Ja siis need värvikad kohalikud tegelased: Alli, Erna, Kalle, Ilmar, Elmar...

Lõpetuseks üks nali ka mulkide ihnsusest:

Võttis kord Helme mulk omale naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu olid kostnud kuuldused peenest kombest, et noorpaarid käivad pulmareisil. 

Otsustatigi siis minna pealinna pulmareisile. Aga kuna peig oli Tallinnas juba korra käinud, siis läks pruut üksi.

PS. Esitlusi on oodata õige mitmeid, seega jälgige Petrone Prindi kanalites täpsemat teavet.

Hanne Ørstavik

"Kirikuõpetaja" ja "Armastus"

Põhja-Norra inimeste ja elude raskepärasus tuntud headuses. Olemise teeb siiski kuidagi tumedaks, vajutab maad ligi. Sünge värk sõnaga, "Kirikuõpetaja" neist kahest enim, sest siin on enesetapud ja -katsed, saamide ja norrakate vastasseis, usutülid... Kõige selle keskel naiskirikuõpetaja, kes aasta eest kaugele Põhja kolinud.

"Armastuses" kulgevad paralleelselt - ja kohe tõsiselt paralleelselt, vaheldudes tekstis pidevalt - ema ja järgmisel päeval üheksaaastaseks saava poja elu ühel õhtul ja ööl, mil ema ripsutab tiiba linnakesest järgmisel päeval lahkuva tivoli-kutiga ja poeg seikleb mingi plika juures ja seejärel öisel maanteel ja.. no säherdune sürr värk. Veidi unenäolised, õiget kaasatõmbamist mu jaoks siiski ei tekkinud.

                                                 

Nagu võilill tuules / Kordemets

 Võtsin. Et no sirviks veidi, üksipulgi lugema vast ei hakkaks. Et no ikkagi elulugu ja bändilugu ja nomaitia... ja siis oligi äkki loetud. Ju siis oli sellist raamatut siia vahepeale vaja. Eks ole nende lugudega üles kasvatud ja tahad või mitte - peaaegu iga laulu pealkirja järel hakkas viisike peas kumisema. Oma ajastu nägu oli see kõik, seega pisukene nostalgia tähetolm niisamuti.

Palju Pärnut, palju Endlat, palju Triot, tuuritamist, joomist ja litsilöömist,  raha, mida kord pole üldse ja siis, vastupidi, on liigagi palju, suhteid, mis lähevad selle nahka, nalja ja naeru, sulitempegi... Pullitegemine on tore, aga tõsi ta on, et nii mõnigi temp oleks võinud ehk olemata olla (mingid lõhkumised ja Kölni katedraali seina vastu urineerimine ületasid naljategemise piiri). 

Meeldis, et Kordemets on suutnud raamatus säilitada Vlassovi "hääle" ja lapsesuu. Seetõttu on siin mingi omamoodi ehedus alles. Asjadest räägitakse nii, nagu need olid / on, olgu selleks teod või sõnakasutus.

Kaks

 Üks tekst peaks sel nädalal raamatukujul trüklast väljuma, teine tekst sai eile keelde. 

Kuigi kumbki raamat on erinevas sarjas, siis sattusid väga sarnased ja väga minu masti käsikirjad. Ma lugesin neid tekste ja mõtlesin, et... on ikka vahel suur rõõm mõne inimese loost. Mõlemad on naised, mõlema elus mängis olulist rolli vanaema, emad olid põhjusel või teisel eemal. Mõlemal on tugev side juurtega (üks on, Mikita määratlusest lähtudes, maagilise eluringiga, ehk siis elanud sünnist tänaseni (ilmselt paneb surmani välja) ühes paigas; teine teeb ettevalmistusi vanaema majja kolimiseks). Mõlemad on kanged, tragid, hakkamasaajad, liigutavad vajadusel mägesid paigast, elavad päris elu. Mõlemal on terav keel ja hea huumor; samas eluringi kurbadest hetkedest kirjutavad nii, et ka mitmendal toimetamisringil tõuseb klomp kurku. 

Praegusel üha keerulisemaks ja uhuu-rikkamaks muutuvas maailmas on nende ellusuhtumine ja praktiline mõttelaad kuidagi lootustandev.

Kadunud tütar / Ferrante

 Ferrante veidi nurgeline stiil ei ole end mulle kergelt kätte andnud. Ausalt öeldes tema ülimenukas Napoli-romaanide sari jäigi minust lugemata, aga tunnistan, et ega ma omal ajal liiga pikalt proovinud ka. 

"Kadunud tütar" tundus temaatika ja tegevuspaiga ning -aja osas ideaalselt sobivat, seega ma ikkagi üritasin. Esimene kolmandik oli taas nii tahumatult nurgeline, et krigistasin nurgas hambaid, aga ma jätkasin. Ja siis tuli s e e  lause, pärast mida kõik muutus. Edasi läks kui lepase reega. Mõtisklesin väheke, et kas tõesti võis sümpaatia ainuüksi nii vähesest tulla. Arvan, et ei. Tegelikult see esimene ots oli ka muidu aeglase käima minekuga ja tarbetult kirjeldav, pinnal libisev. 

Aga mis sest nüüd enam, eks ole 🙂

Klaasist hotell / Mandel

Vahel loed annotatsioonist välja midagi, mida seal ei ole, või on küll, aga siiski märksa vähem. Esiti pelgasin, et tuleb liiga süvitsi minna selle Ponzi skeemi ja finantsmaailma susserdamistega... seejärel pelgasin, et äkki on liialt krimka see lugu... Tegelikult oli investorite rahadega skeemitamine küll loo selgroog, aga ei rohkemat. Ühe naistegelase salapärane kadumine juhtus aga alles nii lõpuotsas, et eriliseks kriminulliks ei jõudnud lugu minna. 

Seega koorus siit välja hoopis hea lugu inimeseks olemisest, inimeseks jäämisest, vabadusest ja sõltuvusest seal, kus "raha on iseseisev riik". Mandel on inimloomuse tabamatu sügavama sisu portreteerimises veidralt hea. Vahepeal mõtled, et tegelased ei anna end nagu päris hästi lõpuni kätte, aga siis kerkivad pinnale sähvatused, mis ütlevad kõik.

PS. Ajahüppeid, mu lemmikuid, on siin mõnuga.

PPS. Ponzi skeemi üle mõtisklemiseks on see siiski hea raamat, teema ju igati aktuaalne, sest kui nii mõelda, siis mida muud see USA teeb. Või kõik need toredad püramiidskeemid, mis viimastel aastatel üle mõistuse populaarsed on...

Suur veeuputus

Ma usun, et siit tuleb üks Linnateatri lähiaastate menuk. Lõputu ängi ja kriiskamise ja kodeeritud sõnumite vahele midagi lihtsat ja elulist (suurem osa meist on ühel hetkel olnud armunud ja loonud ühist kodu, teinud remonti, saanud lapse (mõni ehk koguni mitu - oo, õudu!), käinud puhkusereisil, müünud oma kodu jms. Need teemad on kõik olemas ja ütleme siis nii, et kohati ikka väga tõetruult :)

Mäng laval on võrdlemisi improvisatsiooniline (mis kohemaid tekitab külastajas muidugi kiusatuse minna lavastust ka teist korda vaatama), korduvalt läheb näitlejatel endilgi asi lappama ja nad kõõksuvad naerda, kes avalikumalt, kes salamisi. Tempo on kohati hullumeelne ja seda enam on põnev jälgida, kui hästi keegi neist suudab publikut konksu otsas hoida. 

Kui teiste puhul on koomikuannet olnud võimalik ka varem jälgida, siis uue tulijana (minu jaoks uuena, ei ole teda komöödiates vist näinudki) üllatas Jan Ehrenberg, kes pani sama vingelt kui vanad kalad Ojari, Priit ja Maiken Pius, Reinsalu, Raag. Ojaril, kusjuures, lööb tugevalt sisse midagi Nüganeni Pantalonest.

Tossud või kontsad?

Käes on see aeg aastast, mil paljudes peredes tõstatub küsimus - tossud või kontsad? Õnnelikud on need pered, kus on valikus ka madal king - meie ei ole õnnelikud. Sotsiaalmeedias levivaid pilte vaadates on see variant vist ka teistel harva laual.

Ma usun, et veel mingi viis aastat tagasi oleksin ma tossude peale õudusega karjatanud, vahepealsed aastad on midagi õpetanud. Vist. 

Asi pole ainult selles, et see üheks kasutuskorraks kingade ostmine tundub veidi ebamõistlik. Oletame, et mul on veel maksude maksmisest veidi vaba raha jäänud ja ma ostan need kingad, mida ma tean, et kantakse vaid üks kord, aga ega see esteetiline pool lonkab ikka ka mõlemat jalga.

Kui ma vaatan neid vaevu jalgel tudisevaid ja kahtlaselt küljelt küljele õõtsuvaid killer-kontsadel neidiseid, kellest paistab kilomeetri peale, et see on neil elus esimene kord sellistel olla (kaheksa-aastaselt vanemate magamistoas peegli ees kontsade proovimine ei lähe arvesse) ja et nad ei tunne end ühestki otsast mugavalt ja hästi ja nende tähtsal päeval mõtlevad nad suurema osa ajast hoopis villidele ja püstipüsimisele, siis ma tahaks neid põlvili anuda, et nad tossud paneksid. Või noh, ma ei tea, mis nende jalatsite nimi võiks olla, ma nimetan tossuks kõiki madalaid sportlikke jalavarje, kuigi ma saan aru, et neid on olemas vähemalt seitse erinevat kategooriat ja et on olemas tossumast tossud (mis peenikeste koibade otsas su jalgadest Minnie-taolise monstrumi teevad) ja siis need vähem tossulikud tossud, millega tänasel päeval käiakse sünnituslaualt hauani. 

Nüüd te võite küsida, et kuidas ma pilte vahtides sellest õõtsumisest nii hästi aru saan. Terane tähelepanek kusjuures. Enamasti lihtsalt on pildistamine kogu selle õuduse lõpus ja siis on need tütarlapsed sedavõrd vaevatud, et mu meelest ei suuda nad enam normaalselt seistagi, nii et paistab ka pildilt välja, et midagi on väga-väga pahasti, kehahoid reedab, et nende kupli all keerleb vaid üks küsimus - kui pikk maa on autoni, kuhu on (muidugi nutikamad neist!) poetanud varujalatsid. Teine küsimus võib seal lisaks veel olla - kuidas, kurat, need kontsad elegantselt murust välja tõmmata? 

Kurja küll, jätaks need kontsad siis üldse ära. Ja ma ei räägi siinkohal neist, kelle jaoks selleks ajaks tõepoolest on kõrge king juba kodustatud.

Ja siinkohal räägime me nii pikast kleidist, mille alt kinganina vaevu välja paistab :) Ghrrrrr!

Ma võiksin siinkohal veel rääkida ka sellest, kuidas me kingapoes käisime ja mõni meist proovis siis neid kõrgeid kontsi ja püüdis näidata, et ta tunneb end neis kui kala vees ja patseeris mööda müügisaali ringi (ta on pikk tüdruk ja uskuge mind, kontsad all, nägid seda vaatepilti kõik, kes parajasti poes viibisid) ja kuidas mõni teine meist hiilis mööda seinaääri võimalikult kaugele ja tegi näo, et ta ei tunne seda tuuleiilis ohtlikult kaarduvat lipumasti.

Üleüldse, kust need kontsad järsku teemaks tulid, kui juba mitu nädalat on selge olnud, et tuleb toss?! Aga see vist on see kärgperenduse igavene rõõm, et arvamused muutuvad. Ja natuke võib siin mängus olla linn vs maa erinevused. Ma ei tea, igatahes lähen tahatuppa manifesteerima, et see teema laheneks (kui õppimisse ka nii kirgliselt suhtutaks, kui lõpetamise outfiti, siis oleks elu lill :)

Ma kuulen tagaridadest arglikku küsimust, et kuidas sul endal, vana tarkpea, muidu ka oli selle asjaga omal ajal. Kuulge, põhikooli lõpetasin ma mingi suvalise turult ostetud kleidiga, mille altääre ise paremaks timmisin (ilmselt sellest ajast ka minu vaenulik suhtumine õmblemisse, või ei, see võis ikka olla ka põhikooliaegsest kohustuslikust öösärgi õmblemisest alguse saanud) ja kingi ei mäleta ausalt üldse. Soengust ma võin ka rääkida, kui te siin juba lugemas olete. Nimelt olin ma paar kuud varem lasknud juuksed ühe konkreetse ansambli esilaulja järgi poisipeaks lõigata (juuksuris siis, seda ma õnneks taipasin lasta asjatundjal teha) ja noh, ma ei teinudki nendega midagi, sest kui sul on nii rõve poisipea, siis seda ei päästa enam ei ussi- ega püssirohi. Gümnaasiumiga olid teised lood, siis ma olin juba staažikas diskopepu (selles vanuses kerib staaži ikka jube lihtsalt, ma vaatan praegu) ja seega olid kõrged kontsad (ja muu vastav atribuutika) vältimatud.

PS. Kes ansambli ja/või laulja õigesti ära arvab, sellele võin auhinna välja panna.

Vernon Subutex 3 / Despentes

Vernon ja pealtnäha täiesti kokkusobimatute sõprade punt korraldab Prantsusmaa hüljatud nurgatagustes salapidusid. Hellitavalt konvergentsideks nimetatud tantsuöödel kogetakse seletamatut joovastust, mis painutab ka panetunud skeptiku väärtushinnanguid. Kuuldus Vernoni salapärastest DJ-võimetest levib kulutulena ja põrandaalune idülliulm võiks isegi püsima jääda, kui sellesse ei sekkuks välismaailm, mis on vahepeal hoopis vastupidises suunas liikunud. „Vernon Subutex 3” tegevustik jõuab 2015. ja 2016. aasta sündmusteni, mis raputasid meiegi maailma. Virginie Despentes’i tegelased tunduvad meile aina tuttavamad, nende tunded justkui meie endi omad. Subutexi triloogia viimases raamatus lahenevad nii mõnedki mõistatused, et teha ruumi järgmistele, ja igal lugejal tuleb tahes-tahtmata järele mõelda, „miks peaksid sotsialiseeritud isikud soovima labaste harmooniate saatel rumalasti niheleda”.

Vernoni looja Virginie Despentes on endine seksitöötaja ja pornoajakirjanik, nüüdseks on temast aga saanud rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik ja feminist. Eestis on ta tuntud kättemaksuromaani „Kepi mind” (Baise-moi, 1994) alusel vändatud samanimelise filmi järgi. „Vernon Subutex 1” ilmus eesti keeles 2019. aastal, „Vernon Subutex 2” aasta hiljem.

Kunn

Põnev oli taustasebimisi jälgida, samas, masendav muidugi ka. Ikka hirmus ressursi raiskamine. Kui palju asjapulki selleks mõneks minutiks väljakule kohale kupatatud. Kõik see masinapark, turvamine... oh jah. 

Külm oli. Kaamera eest põgenesin, no kesse tahab õhtul telepurgist enda sinist nina ja vesiseid silmi vaadata.

Lasteiaia- ja koolilapsi oli usinasti kohale toodud. Mingi saatkonna tüüp veel uuris neilt, et kas koolis ei peaks olema.

Las nüüd siis lüüakse tartlaste elu mõneks tunniks sassi 😀 

Oslo

Ei ole nende Põhjamaadega meil õnne (kuigi mulle meeldivad need enamgi kui lõunamaad, otsustasin ma). Ühistranspordi-jumal näitas meile taas trääsa, nagu oli ka karta. Päevane lend küll, aga lennujaamatramm on ju maas ja hoolega välja vaadatud buss jäi saabumata, sest mingi Bolt tekitas avarii ja mingid suunad seiskusid. Solaris ümbrus oli linnaliinibussidest umbes, bussijaama oma siiski viimaks tuli. Bussijaamast sai "kõigest" kümpi eest lennujaama, nii palju siis säästmisest :) Samas, ega Norra minnes ei tasu senti lugema hakatagi :)

Ühistransport polnud ainus, kes näkku pani - ilm ju niisamuti. Läbi +20 kraadi vedisime oma sumadane ja villaseid mantleid, sest yr.no hoiatas meid kõik need päevad, et Oslos nalja ei ole. Ei olnud jah. Kaks viimast päeva nägime siiski päikest ja mõnd normaalsemat soojakraadikest ka, aga siis juhtus jällegi see, et Tallinnasse maandudes võttis meid vastu paduvihm ja lõikav tuul. Tore.

Ajal, mil maailm on üha sarnasemaks muutunud, siis midagi silm siiski eristas. Näiteks sain ma alles seal aru, et jalgrattakultuur on meil siin Tallinnas ikka sajaga pekkis. Ma ei pea silmas kasutusaktiivsust - see on ammu teada, et skandinaavlased on usinamad pedaalijad -, aga just see, kus ja kuidas sõidetakse. Kõnniteele ikka väga ei kiputa, või kui, siis arvestatakse ka jalakäijaga. Meil siin näikse rattur/tõuksiga sõitja boss olevat, kiirused on suured ja siksakitamine norm ja kui jalakäija siis juhtub ühe ootamatu sammukese tegema, on õnnetus kerge juhtuma.

Kesklinnas/vanalinnas oli märgata võrdlemisi vähe lemmikloomi, suurtes parkides ikka mõni oli. Tallinnas tundub viimasel ajal, et igal kolmandal on koerake rihma otsas või süles, uuem trend on koguni kaks samast tõust tüüpi. Ma ausalt öeldes keelaks linnas igasugused lemmikloomad ära, kui see minu teha oleks. Või paneks mingi aastamaksu peale (Kaja, auuu, see maks on veel tegemata!). Ma saan ju aru, et kui sinu imepisike, imenunnu ja imeliselt käituv kutsake ühe sortsu vastu maja laseb, siis see tundub nii süütu asi, aga anna andeks, sinu lemmik pole ainus sirtsutaja. Poskas, mäletan, et vastasmaja seinal mõned kohad ei jõudnudki mõni päev ära kuivada; vanalinnas on ka pilt päris jube. Ja ma ei mäleta, kas ma sellest siin kirjutasin, mis meil mõni nädal tagasi Liinivahes akna all juhtus... Aga olgu, jätkame Osloga :)

Suitsetajaid tundus vähem olevat. Seda e-asjandust oli veelgi vähem märgata. Meil siin on pahvijaid kuidagi õige paljuks läinud, just neid vidin peos suitsetajaid. Tunduvad olevat aina nooremad ja naiste seas kuidagi eriti palju. Oslos hakkas jube vähe silma, ma ei tea, kus nad end peitsid... Samas ega ka müügikohti ei jäänud igal tänaval silma. 

Kui eelmised kolm punktid olid Oslo kasuks, siis söögi osas juhib (veel) Tallinn. Oslo võikudest võib maohaavad saada. Need on küll ilusad ja suured ja mitmekülgse täidisega ja neid palju sorte ja leivas/saias + juustudes näikse nad oluliselt vähem soola jm kasutavat, ent siiski... Võiku hommikuks, võiku lõunaks - kolmandal päeval hakkasin vabatahtlikult putru sisse vohmima :) Puder, muide, tehakse vesimage no kohe päriselt mage. Ja kui siis arvad, et kühveldad magusat moosi peale, siis arva uuesti - moos oli hapu kui kurat. Aga ei, pärast kõiki neid võikusid ma ei nurise üldse. Tunnistan ausalt, et kohalik söök jäigi proovimata, ilmselt õhtuti oleks restodes saanud ka midagi paremat, aga kui oled päev otsa jama söönud (lisaks hullud kilomeetrid kõndinud), siis ma ei jaksanud õhtul enam restorani minna. 

Tortide hind tundus olevat 45 EUR kandis

Võikude hind oli ca 8-10 eurot

Pildil on näha ühe kohviku (vist oli üleval ka hotellitube) hommikusöögilaud. Kõhu sai täis, aga kindlasti ei ole see võrreldav meie hotellide Rootsi lauaga. Puder, omlett, kaks sorti kala, kolm sorti juustu, nokatäis munasalatit, mõni tomat-kurk, paari sorti saia, näkileibapelsinimahl ja termoses kohv. Hind: 220 NOK (18-19 EUR) 

Oslost välja me ei liikunud, kulgesime võrdlemisi kesklinna oblastis. Kõik oli ju niigi varem käimata-nägemata. 

                                               

Siiski pean nentima, et Oslo juba tunneb mind - täiesti juhuslikult kuningalossi juurde kõmpides vaatas pargis vastu see lülijalgne. Asja uurides selgus, et Bourgeois`skulptuur avatigi samal hommikul - suurepärane ajastus, Mae! Tõsi, kuju oli sedavõrd ilus, et käisin seal rohkem kui ühe korra. 

Loomulikult veel ka kohustuslik Munchi muuseum, mis, üllatus-üllatus!, kannab nime MUNCH. Korruseid 13, kõigile pole sul kui külastajal siiski asja. 

MUNCH

"Karje" tuleb loomulikult oma silmaga üle vaadata.

MUNCHi ülevalt on hea ülevaade sellele moodsamat sorti elurajoonile. Majade vahel vesi, nii et võid oma pähklikoorekesega otse koduukse ette silduda. Valisin korteri ka juba välja.

Munchi "Karjest" enam meeldis mulle hoopis Pollocki see töö. Kahjuks seda kaasa ei antud.

MUNCHi juures (nagu ka ooperimaja juures) on mingid saunaühingu saunad muide. Natuke nagu meie Noblessneri iglupark, aga vist sellel põhimõttel, et oleks vette "uputatud" võimalikult erineva väljanägemisega väikesaunu. Siiski-siiski meie oma kodumaine iglusaun oli ka olemas. Saunad näikse olevat äärmiselt populaarsed, juba hommikul 7 ajal korstnad tossavad ja poolpaljad tegelased lippavad ringi.

Kui ilm veidi talutavamaks muutus (loe: mõni meist ilmale sobilikumad riided ostis), võtsime ette järgmise kohustusliku maamärgi - Frogneri pargi. Seal asub ühtlasi Gustav Vigelandi skulptuuripark, kus tema kuulsamad tööd kenasti eksponeeritud (ülejäänud 200 seas). Selle kuulsa tigediku leidmine pole sugugi lihtne, sest see kurjam on nii pisike ja peidus, aga no kui rahvast pargis rohkem, eks siis saab selle järgi aru, kuhu rohkem inimesi puntrasse kogunenud on. 

Saan aru, et selles skulptuuris tunnevad end ära lapsevanemad, kel mitu last riburadapidi sündinud ja... nojah, küll need juba ise teavad :)

Sama päev siis mõtlesin (midagi ma ei mõelnud, instast nägin, oma mõtlemine ju puudub), et Oslos mingi nii nunnu tänav - Normannsgata -, kus armsad värvilised majad ja kuna linnaosa nimeks oli Gamlebyen, mis mis iganes skandinaavia keeles võiks ju vanalinna või vana küla või ma ei tea mida tähendada, et sinna mina pean saama. Jalgsi muidugi. 

Klanitud ja särav Oslo kesklinn muutus peagi väheke teistsuguseks. Pidin kakerdama kuskil liiklussõlmes, kus liikusid kahtlased tegelased, kes muutusid aina tumedamaks ja veidralt hõljuvaks. Väga tore ei olnud. Lõpuks ekslesin veel kuskil mošee ja arestimaja vahel, aga no Normanni uulitsale jõudsin kohale siiski. 

Tore tänav, aga kuidagi vähe oli seda. Lisaks olid sel päeval otsustanud kõik teetöömasinad ja puhastusaparaadid just sel tänaval koguneda, seega ei ühtegi ilusat vaadet.

Aga noh, nii see minuga ikka läheb. Vähemasti sain koos Vigelandi pargiga veidi üle 20 kilomeetri astutud.

Ja kuigi ma vaatasin MUNCHi juures juba endale korteri välja, siis pärast Aker Brygges kolamist ma loobusin sellest. Siin on veel ilusamad kanalid ja veel paremad paadikohad, majad on ka ilusamad, rõdud päikselisemad (sel ühel päeval aastas, kui Oslo kümbleb päikesepaistes, eks ole:)) Mu lemmikkorter müüdi küll hiljuti ära, aga eks see oma 40 milku NOKiga (3,3 miljonit eurot kopikatega)  oli tibake üle hinnatud ka (samas tulid viimased uusarenduste kvartirad Tallinnas juba 10 000eurose m2 hinnaga müüki, nii et ega meie hinnad Oslo omadest kaugele maha jäägi).

Deichmani raamatukogu peaks Norra suurim avalik raamatukogu olema, aga ega ma pead anna. Olemine majas on väga pingevaba, ringi liigub nii lugejaid, õppureid kui ka niisama uudishimulikke. Kurja olemisega ja "tsssshhh!" sisistavaid raamatukoguhoidjaid ei paistnud.

Õhtul näeb raamatukogu välja selline.

Oslosse mineku peamine põhjus oli aga ooperimaja ja "Maskiball".

Ooperimaja on neil sindrinahkadel äge, midagi pole öelda. Jääpanka meenutav maja näeb ise efektne välja, aga sealt vaated on samuti toredad. Katusele on vaba juurdepääs, koht on mõnus niisama jalutamiseks, istumiseks, kergeks piknikuks jms. Selles suhtes avaliku ruumi osa, mis on väga õige suhtumine. Me ise enne etenduse päeva sees ei käinud, aga maja katusel tuterdades oli näha, et ka fuajees liikus ja pildistas palju turiste. 

Mulle esimese hooga ei meenu, kas ma üldse olen mõnes kaasaegses ooperimajas käinud... vist mitte. Kopenhaagenis ooperis käies sattus meie soovitud lavastus olema n-ö vanas majas ja uut piilusime vaid eemalt. 

Oslo oma avati niisiis 2007. aastal, selles on suur saal (1364 istekohta) ja kaks väiksemat saali. Väljast on maja kaetud Norra graniidist plaatide ja Itaalia marmoriga.

Puhkeala ja garderoobide juures on näiteks sellised moodsad õhulised avaustega seinad, seest valgustatud.

Sees on kasutatud palju tammepuitu, jätab mõnusa sooja tunde. Jalutus- ja kohvikuala igatahes on avar ja hele (sel ühel päeval aastas, kui juhtub päike paistma). 

Rahva kokku ja lahti pakkimine käis kiirelt ja tõhusalt, sektsioonid on loogilised ja toimivad hästi. 

Etenduse ajal muide suuri ekraani ei kasutata, vaid iga istekoha juures on oma pisike ekraanike, kust siis norra, inglise või ooperi originaalkeeles libretot jälgida. Mõneti tõesti mõnusam ja mugavam.

Selle lühtri üle tunduvad nad eriti uhked olevat. Nomaitia. Mul siin üks teeks kihtplastikust umbes samasuguse :)))) sest kui aus olla, siis alt saalist vaadates ei saa aru suurt miskit, et seal on 5800 käsitsi valmistatud klaashelmest. Kaal on sel 8,5 tonni, samas kui plastist tehes oleks märksa kergem tulnud. No aga jõuan mina kõiki kogu aeg õpetada, eks ole. Läbimõõt on sel 7 meetrit ja tegelikult on see ovaalse kujuga, kuigi siin pildil näeb välja õige ümmargune.

Vaade riietehoiu juures. Kui on see aasta ainuke soe päev, siis saab näiteks väljas istuda ja nautida vaadet lahele.

Teises riigis teatris käia on ikka põnev, vaadata, mis on teistmoodi. Näiteks pileti ostmine. Kui Eestis võtad saaliplaanilt just need kohad, mida soovid, siis siin võtad ka, aga selle vahega, et kui juhtus soovitud reas olema kolm vaba kohta ja mina vajasin kahte, siis teatas süsteem, et ma nii ikka ei või. Päris huvitav. Ma ei teagi, mis arvust neil siis selline karm kord rakendub, või on lihtsalt see, et üksik koht ei tohi kuhugi jääda. Samas on ju kindlasti ka neid, kes vajavadki üksikut kohta. Või tahavad nii väga minna mingit etendust vaatama, et ei põlga ära kaaslas(t)est lahus istuda. 

Garderoobis teenindajaid polnud (see võib olla ka jäänuk koroonasegadusest, aga ma pole kindel), samas toimis kõik sujuvalt ja kiiresti. Samas oli üllatuslikult ka inimesi, kes läksid üleriietes saali ja siis koorisid end seal lahti... Jällegi, veider. 

Köhijaid oli saalis palju, veidi isegi nagu segas. Kuigi eks nii mõnigi on ju kaugelt tulnud ja oma käiku pikalt ette planeerinud ja eks siis ei taha ju asja pooleli jätta. Minu kõrval olid sakslased, kellest ühel küll esmalt liikus tatt lõõrides viis minutit raginal edasi-tagasi, siis ta viimaks söandas puhtaks köhida... ja nii kogu etenduse aja. 

Eesti paistab. Aga ees ei oodanud meid selline ilm, mille endast maha jätsime, vaid sama külm, tuuline ja paduvihmaga.

Mis Norra juures kõige parem oli? Autopedelt pole muud vastust oodata - ikka autod. Ootuspäraselt elektrikad - siiski sugugi mitte kõik Teslad -, suhisesid nii vaikselt, et esmalt oli imelik. Õhk oli ka puhtam. Ja üldse oli neid põnev vaadata, sest elektri variante oli ikka kohe igasuguseid, selliseid, mida Eesti teedele pole vist niipea oodata. Täielik rõõm :)