Võtsin. Et no sirviks veidi, üksipulgi lugema vast ei hakkaks. Et no ikkagi elulugu ja bändilugu ja nomaitia... ja siis oligi äkki loetud. Ju siis oli sellist raamatut siia vahepeale vaja. Eks ole nende lugudega üles kasvatud ja tahad või mitte - peaaegu iga laulu pealkirja järel hakkas viisike peas kumisema. Oma ajastu nägu oli see kõik, seega pisukene nostalgia tähetolm niisamuti.
Palju Pärnut, palju Endlat, palju Triot, tuuritamist, joomist ja litsilöömist, raha, mida kord pole üldse ja siis, vastupidi, on liigagi palju, suhteid, mis lähevad selle nahka, nalja ja naeru, sulitempegi... Pullitegemine on tore, aga tõsi ta on, et nii mõnigi temp oleks võinud ehk olemata olla (mingid lõhkumised ja Kölni katedraali seina vastu urineerimine ületasid naljategemise piiri).
Meeldis, et Kordemets on suutnud raamatus säilitada Vlassovi "hääle" ja lapsesuu. Seetõttu on siin mingi omamoodi ehedus alles. Asjadest räägitakse nii, nagu need olid / on, olgu selleks teod või sõnakasutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar