KK lühikesed proosatekstid, mis otsapidi juba luule alla liigituvad, meeldivad mulle alati. Väga. Siin raamatus neid natuke oli. Rohkem oli siiski luulet.

"Neli tunnistust.."

Ei teagi, mida arvata. Ja kuna mind on süüdistatud sariarvamises, siis võiks endale lihtsalt siia märke panna, et loetud, samas tahaks ju mõne aasta pärast ka mäletada, mida ma siis lugesin :)

Vormilt oli siin intervjuu, kiri ja helisalvestis, midagi ehk veel. Napp tekst, aga kuidagi hea stiiliga ja mõjus, kaasahaarav. Samas jah, nii mõndagi selle krüptilisusest jäi mul vist mõistmata, lõpuni lahti harutamata. Leidsin enese jaoks siit hoopis mingi teismeea eneseavastamise allegoorilise kirjeldamise, kuid jah, kahtlustan, et see on minupoolne meelevaldne tõlgendus. Küllap oli siin siiski mingi muu sõnum.