Kaks

 Üks tekst peaks sel nädalal raamatukujul trüklast väljuma, teine tekst sai eile keelde. 

Kuigi kumbki raamat on erinevas sarjas, siis sattusid väga sarnased ja väga minu masti käsikirjad. Ma lugesin neid tekste ja mõtlesin, et... on ikka vahel suur rõõm mõne inimese loost. Mõlemad on naised, mõlema elus mängis olulist rolli vanaema, emad olid põhjusel või teisel eemal. Mõlemal on tugev side juurtega (üks on, Mikita määratlusest lähtudes, maagilise eluringiga, ehk siis elanud sünnist tänaseni (ilmselt paneb surmani välja) ühes paigas; teine teeb ettevalmistusi vanaema majja kolimiseks). Mõlemad on kanged, tragid, hakkamasaajad, liigutavad vajadusel mägesid paigast, elavad päris elu. Mõlemal on terav keel ja hea huumor; samas eluringi kurbadest hetkedest kirjutavad nii, et ka mitmendal toimetamisringil tõuseb klomp kurku. 

Praegusel üha keerulisemaks ja uhuu-rikkamaks muutuvas maailmas on nende ellusuhtumine ja praktiline mõttelaad kuidagi lootustandev.