Tossud või kontsad?

Käes on see aeg aastast, mil paljudes peredes tõstatub küsimus - tossud või kontsad? Õnnelikud on need pered, kus on valikus ka madal king - meie ei ole õnnelikud. Sotsiaalmeedias levivaid pilte vaadates on see variant vist ka teistel harva laual.

Ma usun, et veel mingi viis aastat tagasi oleksin ma tossude peale õudusega karjatanud, vahepealsed aastad on midagi õpetanud. Vist. 

Asi pole ainult selles, et see üheks kasutuskorraks kingade ostmine tundub veidi ebamõistlik. Oletame, et mul on veel maksude maksmisest veidi vaba raha jäänud ja ma ostan need kingad, mida ma tean, et kantakse vaid üks kord, aga ega see esteetiline pool lonkab ikka ka mõlemat jalga.

Kui ma vaatan neid vaevu jalgel tudisevaid ja kahtlaselt küljelt küljele õõtsuvaid killer-kontsadel neidiseid, kellest paistab kilomeetri peale, et see on neil elus esimene kord sellistel olla (kaheksa-aastaselt vanemate magamistoas peegli ees kontsade proovimine ei lähe arvesse) ja et nad ei tunne end ühestki otsast mugavalt ja hästi ja nende tähtsal päeval mõtlevad nad suurema osa ajast hoopis villidele ja püstipüsimisele, siis ma tahaks neid põlvili anuda, et nad tossud paneksid. Või noh, ma ei tea, mis nende jalatsite nimi võiks olla, ma nimetan tossuks kõiki madalaid sportlikke jalavarje, kuigi ma saan aru, et neid on olemas vähemalt seitse erinevat kategooriat ja et on olemas tossumast tossud (mis peenikeste koibade otsas su jalgadest Minnie-taolise monstrumi teevad) ja siis need vähem tossulikud tossud, millega tänasel päeval käiakse sünnituslaualt hauani. 

Nüüd te võite küsida, et kuidas ma pilte vahtides sellest õõtsumisest nii hästi aru saan. Terane tähelepanek kusjuures. Enamasti lihtsalt on pildistamine kogu selle õuduse lõpus ja siis on need tütarlapsed sedavõrd vaevatud, et mu meelest ei suuda nad enam normaalselt seistagi, nii et paistab ka pildilt välja, et midagi on väga-väga pahasti, kehahoid reedab, et nende kupli all keerleb vaid üks küsimus - kui pikk maa on autoni, kuhu on (muidugi nutikamad neist!) poetanud varujalatsid. Teine küsimus võib seal lisaks veel olla - kuidas, kurat, need kontsad elegantselt murust välja tõmmata? 

Kurja küll, jätaks need kontsad siis üldse ära. Ja ma ei räägi siinkohal neist, kelle jaoks selleks ajaks tõepoolest on kõrge king juba kodustatud.

Ja siinkohal räägime me nii pikast kleidist, mille alt kinganina vaevu välja paistab :) Ghrrrrr!

Ma võiksin siinkohal veel rääkida ka sellest, kuidas me kingapoes käisime ja mõni meist proovis siis neid kõrgeid kontsi ja püüdis näidata, et ta tunneb end neis kui kala vees ja patseeris mööda müügisaali ringi (ta on pikk tüdruk ja uskuge mind, kontsad all, nägid seda vaatepilti kõik, kes parajasti poes viibisid) ja kuidas mõni teine meist hiilis mööda seinaääri võimalikult kaugele ja tegi näo, et ta ei tunne seda tuuleiilis ohtlikult kaarduvat lipumasti.

Üleüldse, kust need kontsad järsku teemaks tulid, kui juba mitu nädalat on selge olnud, et tuleb toss?! Aga see vist on see kärgperenduse igavene rõõm, et arvamused muutuvad. Ja natuke võib siin mängus olla linn vs maa erinevused. Ma ei tea, igatahes lähen tahatuppa manifesteerima, et see teema laheneks (kui õppimisse ka nii kirgliselt suhtutaks, kui lõpetamise outfiti, siis oleks elu lill :)

Ma kuulen tagaridadest arglikku küsimust, et kuidas sul endal, vana tarkpea, muidu ka oli selle asjaga omal ajal. Kuulge, põhikooli lõpetasin ma mingi suvalise turult ostetud kleidiga, mille altääre ise paremaks timmisin (ilmselt sellest ajast ka minu vaenulik suhtumine õmblemisse, või ei, see võis ikka olla ka põhikooliaegsest kohustuslikust öösärgi õmblemisest alguse saanud) ja kingi ei mäleta ausalt üldse. Soengust ma võin ka rääkida, kui te siin juba lugemas olete. Nimelt olin ma paar kuud varem lasknud juuksed ühe konkreetse ansambli esilaulja järgi poisipeaks lõigata (juuksuris siis, seda ma õnneks taipasin lasta asjatundjal teha) ja noh, ma ei teinudki nendega midagi, sest kui sul on nii rõve poisipea, siis seda ei päästa enam ei ussi- ega püssirohi. Gümnaasiumiga olid teised lood, siis ma olin juba staažikas diskopepu (selles vanuses kerib staaži ikka jube lihtsalt, ma vaatan praegu) ja seega olid kõrged kontsad (ja muu vastav atribuutika) vältimatud.

PS. Kes ansambli ja/või laulja õigesti ära arvab, sellele võin auhinna välja panna.