Ferrante veidi nurgeline stiil ei ole end mulle kergelt kätte andnud. Ausalt öeldes tema ülimenukas Napoli-romaanide sari jäigi minust lugemata, aga tunnistan, et ega ma omal ajal liiga pikalt proovinud ka.
"Kadunud tütar" tundus temaatika ja tegevuspaiga ning -aja osas ideaalselt sobivat, seega ma ikkagi üritasin. Esimene kolmandik oli taas nii tahumatult nurgeline, et krigistasin nurgas hambaid, aga ma jätkasin. Ja siis tuli s e e lause, pärast mida kõik muutus. Edasi läks kui lepase reega. Mõtisklesin väheke, et kas tõesti võis sümpaatia ainuüksi nii vähesest tulla. Arvan, et ei. Tegelikult see esimene ots oli ka muidu aeglase käima minekuga ja tarbetult kirjeldav, pinnal libisev.
Aga mis sest nüüd enam, eks ole 🙂
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar