Autor saab aastatuhande vahetuse kandis Jumalalt ilmutuse, et tuleb Bosniasse minna - ja nii ongi. Läheb nooruke äsja ülikooli lõpetanu, tagasi tuleb 17 aastat hiljem juba märksa elukogenum naisterahvas.
Tore lugemine, sest no olgem ausad, palju me ikka igapäevaselt Bosniast saame lugeda. Loomulikult avaneb meile neil lehekülgedel ajalooline taust, viimase sõja järgne sünge seis, etniline kirju-mirjusus. Kusjuures nad ise väga end rahvuse järgi ei määratlegi, hoopis usu kaudu. Ja samas on see usuasi seal ka selline... kohati leige ja harjumatu autori jaoks. Näiteks toimetab tema peamiselt Bihaći-nimelises moslemite linnakeses, ent õige ruttu selgub, et kõige konservatiivsemalt riietuv naine linnapildis on... tema ise :)
Eks ikka on erinevusi kommetes, toidus, tähtpäevades jms, ent enda jaoks üllatavana võtan raamatust kaasa kaks asja, esiteks, uskumatu kosjamoorindus. Kohe päriselt uskumatu, sest siin pole kõne all lihtsalt möödaminnes õhku visatud vihjed mõne memmekese vallalise meessugulase kohta, vaid ikka väga jõulised kokkumängud ja pindakäimised (siin pole mängus mitte ainult autori suhtestaatus, vaid ikka see ihaldusväärne lootus viisale ja/või elamisloale). Teiseks, me oleme küll saanud lugeda erinevais maailmapaigus heategevusaktsioonide käimalükkamisest, aga kui sageli mõtleme sellele, kuidas kulgeb nende lõpetamine? Mõttekoht.
Igatahes väga nauditavalt kirjapandud lugu ja kui üldse millegi kallal norida, siis üks värske kõrvalpilk oleks käsikirja juurde ära kulunud, sest kordused olid kohati segavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar