Ma usun, et siit tuleb üks Linnateatri lähiaastate menuk. Lõputu ängi ja kriiskamise ja kodeeritud sõnumite vahele midagi lihtsat ja elulist (suurem osa meist on ühel hetkel olnud armunud ja loonud ühist kodu, teinud remonti, saanud lapse (mõni ehk koguni mitu - oo, õudu!), käinud puhkusereisil, müünud oma kodu jms. Need teemad on kõik olemas ja ütleme siis nii, et kohati ikka väga tõetruult :)
Mäng laval on võrdlemisi improvisatsiooniline (mis kohemaid tekitab külastajas muidugi kiusatuse minna lavastust ka teist korda vaatama), korduvalt läheb näitlejatel endilgi asi lappama ja nad kõõksuvad naerda, kes avalikumalt, kes salamisi. Tempo on kohati hullumeelne ja seda enam on põnev jälgida, kui hästi keegi neist suudab publikut konksu otsas hoida.
Kui teiste puhul on koomikuannet olnud võimalik ka varem jälgida, siis uue tulijana (minu jaoks uuena, ei ole teda komöödiates vist näinudki) üllatas Jan Ehrenberg, kes pani sama vingelt kui vanad kalad Ojari, Priit ja Maiken Pius, Reinsalu, Raag. Ojaril, kusjuures, lööb tugevalt sisse midagi Nüganeni Pantalonest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar