esmaspäev, 1. mai 2023

Oslo

Ei ole nende Põhjamaadega meil õnne (kuigi mulle meeldivad need enamgi kui lõunamaad, otsustasin ma). Ühistranspordi-jumal näitas meile taas trääsa, nagu oli ka karta. Päevane lend küll, aga lennujaamatramm on ju maas ja hoolega välja vaadatud buss jäi saabumata, sest mingi Bolt tekitas avarii ja mingid suunad seiskusid. Solaris ümbrus oli linnaliinibussidest umbes, bussijaama oma siiski viimaks tuli. Bussijaamast sai "kõigest" kümpi eest lennujaama, nii palju siis säästmisest :) Samas, ega Norra minnes ei tasu senti lugema hakatagi :)

Ühistransport polnud ainus, kes näkku pani - ilm ju niisamuti. Läbi +20 kraadi vedisime oma sumadane ja villaseid mantleid, sest yr.no hoiatas meid kõik need päevad, et Oslos nalja ei ole. Ei olnud jah. Kaks viimast päeva nägime siiski päikest ja mõnd normaalsemat soojakraadikest ka, aga siis juhtus jällegi see, et Tallinnasse maandudes võttis meid vastu paduvihm ja lõikav tuul. Tore.

Ajal, mil maailm on üha sarnasemaks muutunud, siis midagi silm siiski eristas. Näiteks sain ma alles seal aru, et jalgrattakultuur on meil siin Tallinnas ikka sajaga pekkis. Ma ei pea silmas kasutusaktiivsust - see on ammu teada, et skandinaavlased on usinamad pedaalijad -, aga just see, kus ja kuidas sõidetakse. Kõnniteele ikka väga ei kiputa, või kui, siis arvestatakse ka jalakäijaga. Meil siin näikse rattur/tõuksiga sõitja boss olevat, kiirused on suured ja siksakitamine norm ja kui jalakäija siis juhtub ühe ootamatu sammukese tegema, on õnnetus kerge juhtuma.

Kesklinnas/vanalinnas oli märgata võrdlemisi vähe lemmikloomi, suurtes parkides ikka mõni oli. Tallinnas tundub viimasel ajal, et igal kolmandal on koerake rihma otsas või süles, uuem trend on koguni kaks samast tõust tüüpi. Ma ausalt öeldes keelaks linnas igasugused lemmikloomad ära, kui see minu teha oleks. Või paneks mingi aastamaksu peale (Kaja, auuu, see maks on veel tegemata!). Ma saan ju aru, et kui sinu imepisike, imenunnu ja imeliselt käituv kutsake ühe sortsu vastu maja laseb, siis see tundub nii süütu asi, aga anna andeks, sinu lemmik pole ainus sirtsutaja. Poskas, mäletan, et vastasmaja seinal mõned kohad ei jõudnudki mõni päev ära kuivada; vanalinnas on ka pilt päris jube. Ja ma ei mäleta, kas ma sellest siin kirjutasin, mis meil mõni nädal tagasi Liinivahes akna all juhtus... Aga olgu, jätkame Osloga :)

Suitsetajaid tundus vähem olevat. Seda e-asjandust oli veelgi vähem märgata. Meil siin on pahvijaid kuidagi õige paljuks läinud, just neid vidin peos suitsetajaid. Tunduvad olevat aina nooremad ja naiste seas kuidagi eriti palju. Oslos hakkas jube vähe silma, ma ei tea, kus nad end peitsid... Samas ega ka müügikohti ei jäänud igal tänaval silma. 

Kui eelmised kolm punktid olid Oslo kasuks, siis söögi osas juhib (veel) Tallinn. Oslo võikudest võib maohaavad saada. Need on küll ilusad ja suured ja mitmekülgse täidisega ja neid palju sorte ja leivas/saias + juustudes näikse nad oluliselt vähem soola jm kasutavat, ent siiski... Võiku hommikuks, võiku lõunaks - kolmandal päeval hakkasin vabatahtlikult putru sisse vohmima :) Puder, muide, tehakse vesimage no kohe päriselt mage. Ja kui siis arvad, et kühveldad magusat moosi peale, siis arva uuesti - moos oli hapu kui kurat. Aga ei, pärast kõiki neid võikusid ma ei nurise üldse. Tunnistan ausalt, et kohalik söök jäigi proovimata, ilmselt õhtuti oleks restodes saanud ka midagi paremat, aga kui oled päev otsa jama söönud (lisaks hullud kilomeetrid kõndinud), siis ma ei jaksanud õhtul enam restorani minna. 



Tortide hind tundus olevat 45 EUR kandis

Võikude hind oli ca 8-10 eurot

Pildil on näha ühe kohviku (vist oli üleval ka hotellitube) hommikusöögilaud. Kõhu sai täis, aga kindlasti ei ole see võrreldav meie hotellide Rootsi lauaga. Puder, omlett, kaks sorti kala, kolm sorti juustu, nokatäis munasalatit, mõni tomat-kurk, paari sorti saia, näkileibapelsinimahl ja termoses kohv. Hind: 220 NOK (18-19 EUR) 


Oslost välja me ei liikunud, kulgesime võrdlemisi kesklinna oblastis. Kõik oli ju niigi varem käimata-nägemata. 

                                               

Siiski pean nentima, et Oslo juba tunneb mind - täiesti juhuslikult kuningalossi juurde kõmpides vaatas pargis vastu see lülijalgne. Asja uurides selgus, et Bourgeois`skulptuur avatigi samal hommikul - suurepärane ajastus, Mae! Tõsi, kuju oli sedavõrd ilus, et käisin seal rohkem kui ühe korra. 



Loomulikult veel ka kohustuslik Munchi muuseum, mis, üllatus-üllatus!, kannab nime MUNCH. Korruseid 13, kõigile pole sul kui külastajal siiski asja. 

MUNCH

"Karje" tuleb loomulikult oma silmaga üle vaadata.

MUNCHi ülevalt on hea ülevaade sellele moodsamat sorti elurajoonile. Majade vahel vesi, nii et võid oma pähklikoorekesega otse koduukse ette silduda. Valisin korteri ka juba välja.

Munchi "Karjest" enam meeldis mulle hoopis Pollocki see töö. Kahjuks seda kaasa ei antud.

MUNCHi juures (nagu ka ooperimaja juures) on mingid saunaühingu saunad muide. Natuke nagu meie Noblessneri iglupark, aga vist sellel põhimõttel, et oleks vette "uputatud" võimalikult erineva väljanägemisega väikesaunu. Siiski-siiski meie oma kodumaine iglusaun oli ka olemas. Saunad näikse olevat äärmiselt populaarsed, juba hommikul 7 ajal korstnad tossavad ja poolpaljad tegelased lippavad ringi.

Kui ilm veidi talutavamaks muutus (loe: mõni meist ilmale sobilikumad riided ostis), võtsime ette järgmise kohustusliku maamärgi - Frogneri pargi. Seal asub ühtlasi Gustav Vigelandi skulptuuripark, kus tema kuulsamad tööd kenasti eksponeeritud (ülejäänud 200 seas). Selle kuulsa tigediku leidmine pole sugugi lihtne, sest see kurjam on nii pisike ja peidus, aga no kui rahvast pargis rohkem, eks siis saab selle järgi aru, kuhu rohkem inimesi puntrasse kogunenud on. 


Saan aru, et selles skulptuuris tunnevad end ära lapsevanemad, kel mitu last riburadapidi sündinud ja... nojah, küll need juba ise teavad :)


Sama päev siis mõtlesin (midagi ma ei mõelnud, instast nägin, oma mõtlemine ju puudub), et Oslos mingi nii nunnu tänav - Normannsgata -, kus armsad värvilised majad ja kuna linnaosa nimeks oli Gamlebyen, mis mis iganes skandinaavia keeles võiks ju vanalinna või vana küla või ma ei tea mida tähendada, et sinna mina pean saama. Jalgsi muidugi. 

Klanitud ja särav Oslo kesklinn muutus peagi väheke teistsuguseks. Pidin kakerdama kuskil liiklussõlmes, kus liikusid kahtlased tegelased, kes muutusid aina tumedamaks ja veidralt hõljuvaks. Väga tore ei olnud. Lõpuks ekslesin veel kuskil mošee ja arestimaja vahel, aga no Normanni uulitsale jõudsin kohale siiski. 




Tore tänav, aga kuidagi vähe oli seda. Lisaks olid sel päeval otsustanud kõik teetöömasinad ja puhastusaparaadid just sel tänaval koguneda, seega ei ühtegi ilusat vaadet.
Aga noh, nii see minuga ikka läheb. Vähemasti sain koos Vigelandi pargiga veidi üle 20 kilomeetri astutud.


Ja kuigi ma vaatasin MUNCHi juures juba endale korteri välja, siis pärast Aker Brygges kolamist ma loobusin sellest. Siin on veel ilusamad kanalid ja veel paremad paadikohad, majad on ka ilusamad, rõdud päikselisemad (sel ühel päeval aastas, kui Oslo kümbleb päikesepaistes, eks ole:)) Mu lemmikkorter müüdi küll hiljuti ära, aga eks see oma 40 milku NOKiga (3,3 miljonit eurot kopikatega)  oli tibake üle hinnatud ka (samas tulid viimased uusarenduste kvartirad Tallinnas juba 10 000eurose m2 hinnaga müüki, nii et ega meie hinnad Oslo omadest kaugele maha jäägi).







Deichmani raamatukogu peaks Norra suurim avalik raamatukogu olema, aga ega ma pead anna. Olemine majas on väga pingevaba, ringi liigub nii lugejaid, õppureid kui ka niisama uudishimulikke. Kurja olemisega ja "tsssshhh!" sisistavaid raamatukoguhoidjaid ei paistnud.


Õhtul näeb raamatukogu välja selline.

Oslosse mineku peamine põhjus oli aga ooperimaja ja "Maskiball".

Ooperimaja on neil sindrinahkadel äge, midagi pole öelda. Jääpanka meenutav maja näeb ise efektne välja, aga sealt vaated on samuti toredad. Katusele on vaba juurdepääs, koht on mõnus niisama jalutamiseks, istumiseks, kergeks piknikuks jms. Selles suhtes avaliku ruumi osa, mis on väga õige suhtumine. Me ise enne etenduse päeva sees ei käinud, aga maja katusel tuterdades oli näha, et ka fuajees liikus ja pildistas palju turiste. 


Mulle esimese hooga ei meenu, kas ma üldse olen mõnes kaasaegses ooperimajas käinud... vist mitte. Kopenhaagenis ooperis käies sattus meie soovitud lavastus olema n-ö vanas majas ja uut piilusime vaid eemalt. 

Oslo oma avati niisiis 2007. aastal, selles on suur saal (1364 istekohta) ja kaks väiksemat saali. Väljast on maja kaetud Norra graniidist plaatide ja Itaalia marmoriga.

Puhkeala ja garderoobide juures on näiteks sellised moodsad õhulised avaustega seinad, seest valgustatud.


Sees on kasutatud palju tammepuitu, jätab mõnusa sooja tunde. Jalutus- ja kohvikuala igatahes on avar ja hele (sel ühel päeval aastas, kui juhtub päike paistma). 



Rahva kokku ja lahti pakkimine käis kiirelt ja tõhusalt, sektsioonid on loogilised ja toimivad hästi. 
Etenduse ajal muide suuri ekraani ei kasutata, vaid iga istekoha juures on oma pisike ekraanike, kust siis norra, inglise või ooperi originaalkeeles libretot jälgida. Mõneti tõesti mõnusam ja mugavam.



Selle lühtri üle tunduvad nad eriti uhked olevat. Nomaitia. Mul siin üks teeks kihtplastikust umbes samasuguse :)))) sest kui aus olla, siis alt saalist vaadates ei saa aru suurt miskit, et seal on 5800 käsitsi valmistatud klaashelmest. Kaal on sel 8,5 tonni, samas kui plastist tehes oleks märksa kergem tulnud. No aga jõuan mina kõiki kogu aeg õpetada, eks ole. Läbimõõt on sel 7 meetrit ja tegelikult on see ovaalse kujuga, kuigi siin pildil näeb välja õige ümmargune.


Vaade riietehoiu juures. Kui on see aasta ainuke soe päev, siis saab näiteks väljas istuda ja nautida vaadet lahele.


Teises riigis teatris käia on ikka põnev, vaadata, mis on teistmoodi. Näiteks pileti ostmine. Kui Eestis võtad saaliplaanilt just need kohad, mida soovid, siis siin võtad ka, aga selle vahega, et kui juhtus soovitud reas olema kolm vaba kohta ja mina vajasin kahte, siis teatas süsteem, et ma nii ikka ei või. Päris huvitav. Ma ei teagi, mis arvust neil siis selline karm kord rakendub, või on lihtsalt see, et üksik koht ei tohi kuhugi jääda. Samas on ju kindlasti ka neid, kes vajavadki üksikut kohta. Või tahavad nii väga minna mingit etendust vaatama, et ei põlga ära kaaslas(t)est lahus istuda. 
Garderoobis teenindajaid polnud (see võib olla ka jäänuk koroonasegadusest, aga ma pole kindel), samas toimis kõik sujuvalt ja kiiresti. Samas oli üllatuslikult ka inimesi, kes läksid üleriietes saali ja siis koorisid end seal lahti... Jällegi, veider. 
Köhijaid oli saalis palju, veidi isegi nagu segas. Kuigi eks nii mõnigi on ju kaugelt tulnud ja oma käiku pikalt ette planeerinud ja eks siis ei taha ju asja pooleli jätta. Minu kõrval olid sakslased, kellest ühel küll esmalt liikus tatt lõõrides viis minutit raginal edasi-tagasi, siis ta viimaks söandas puhtaks köhida... ja nii kogu etenduse aja. 




Eesti paistab. Aga ees ei oodanud meid selline ilm, mille endast maha jätsime, vaid sama külm, tuuline ja paduvihmaga.


Mis Norra juures kõige parem oli? Autopedelt pole muud vastust oodata - ikka autod. Ootuspäraselt elektrikad - siiski sugugi mitte kõik Teslad -, suhisesid nii vaikselt, et esmalt oli imelik. Õhk oli ka puhtam. Ja üldse oli neid põnev vaadata, sest elektri variante oli ikka kohe igasuguseid, selliseid, mida Eesti teedele pole vist niipea oodata. Täielik rõõm :) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar