Tuleb nentida, et Ernaux tegi seda jälle:
ühe elu lugu
ühe ajastu lugu
(ühe) naise lugu
Kõik see koos ühes raamatus. Väga rikas lugemine.
Fotopakist tõmmatud piltide kaudu liiguvad kirjeldused inimeste ja tegemiste peale vahemikus 1940 - 2006. Mis erutas neid olmelise progressi juures, mida söödi pühapäeviti ühisele lõunasöögile kogunedes, millest kõneldi, mida loodeti eelseisvatest valimistest (ja millised tunded valitsesid pärast valimistulemuste teadasaamist), milliseid raamatuid loeti ja milliseid filme vaadati. Ja selle kõige foonil Naiseks olemise ja Naisena muutumise lugu.
Kui üldse millestki kahju on, siis sellest, et päris kõik prantslaste argised detailid või lähimineviku sisepoliitilised heitlused ei olnud tuttavad ja seega nii mõndagi taustateadmistest jäi vajaka.
Raamatu viimast lehte pöörates:
- masendav tunne, et kõik on juba olnud, aga ikka ei ole midagi õpitud;
- lohutav teadmine, et kuidagi on nad sellest jamast ikka ujunud, küllap meiegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar