Täna on eriline päev - valmis sai üks raamat. Sedakorda erilistest erilisim, sest a) kuigi ma ise päris mulk ei ole (laiendatud määratluse kohaselt olid siiski Kõpun mõtsamulgi), siis on see piirkond ikka kohe eriti südamelähedane, b) autori lapsepõlveaegsed lood on sellised, et kui mõned inimesed ja kohad ära muuta, siis tuleks välja vägagi minu lapsepõlv; nii et tubli annus nostalgiat oli see, mis mind ennekõike kõnetas. Olgu selleks seatapp, kadri- ja mardisanditamised, pudulojused ja lehmalüps, külas elavad vanainimesed, joodikud ja ullikesed, peielauad jne, jne.
Nagu te juba aru saite, siis uue aja kohtade ja asjade ihaluses mööda ilma tuiskamist siit raamatust ei leia, vastupidi, autor on kogu senise elu elanud ühes paigas. Kas ta on seetõttu ilmaelust maha jäänud, selle üle võite otsustada juba raamatut lugedes.
Kes Mulgimaast suurt miskit ei tea, ei pea muretsema, sest alustuseks teeb Kristi põhjaliku geograafilise ja ajaloolise ülevaate. Edasi tulevad tema enda tegemised mulgi keele hoidja, õpetaja ja edendajana, mulgi asja ajajana - murderingid (uue aja sõnade ja väljendite mulgikeelsed vasted oli täielik kompu!), raadiouudised, ajaleht ja sõnaraamatud. Ja siis need värvikad kohalikud tegelased: Alli, Erna, Kalle, Ilmar, Elmar...
Lõpetuseks üks nali ka mulkide ihnsusest:
Võttis kord Helme mulk omale naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu olid kostnud kuuldused peenest kombest, et noorpaarid käivad pulmareisil.
Otsustatigi siis minna pealinna pulmareisile. Aga kuna peig oli Tallinnas juba korra käinud, siis läks pruut üksi.
PS. Esitlusi on oodata õige mitmeid, seega jälgige Petrone Prindi kanalites täpsemat teavet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar