Reede, 20. mai 2022

Minu Kalamaja / Tali

Ma kunagi ammu-ammu, kuuldes selle raamatu ilmumisest, olin veidi skeptiline, sest Kalamajaga mul mingit tihedamat seost pole. Aga no need kalamajakad, nood on ju nii põnevad ja erilised (kuigi samas ka väga ühesugused), et kohe tahad seda inimrühma natuke lahti muukida (kes fb Kalamaja grupis ringi liikunud, see mõistab, millest ma räägin). 

Mul on tunne, et Kalamajale on saanud hea autor. Tal on esivanemate side kohaga, mis on ajaliselt piisavalt kauge ja põnev, seejärel tema enda Kalamajja sattumine, samuti piisavalt palju aega tagasi, nii et tal on isiklikult kogetud see tohutu muundumisprotsess, mille Kalamaja on lühikese ajaga läbi teinud, ehk siis kahtlasest pätipesast überkalliks hipsterlandiks. Tõsi, nende varguste ja kahtlaste tegelastega on neil vist mingil määral tänaseni probleeme. 

Ajakirjanikule omaselt on Tali mõnusalt detailne ja põhjalik, kõik on kenasti lahti seletatud, hea lugeda ka võhikul. Mõned detailikordused olid, mis silma hakkasid, ent see on minu viga, et ma loen ühe hingetõmbega raamatu läbi ja seepärast neid märkan. Ilmselt pikema perioodi peale lugemist jagades ei paneks tähelegi. Ka tema töö- ja sotsiaalelulised seigad ja meenutused olid põnevad lugeda. Tahaks küsida, et kuidas ta kõike nii täpselt mäletab, uskumatu. 

Kalamaja kirjumirjusus on kenasti tabatud ja lehekülgedele raiutud: kogukondlikud suhted, lapsed-loomad ja nende osakaalu muutumine läbi ajaloo, kinnisvarateemad, hipsteri tundemärgid, põnevamad ettevõtmised, või näiteks märksõnad Žorik, Kalma saun, Boheem ja Ülo, Telliskivi, Noblessner, Ivo Uukkivi, Russow ja Kross, Balti jaama turg jms.

Omaette teemaks, mis kulges raamatus läbivalt, aga oli samas tugeva sordiini all, olid suhted majakaaslastega. Tundus päris hull variant olevat, aga jah, liiga palju sellest ei kirjutatud.  

Endiste aegade ihalus ja magusvalus nostalgia on tooniandvad selleski raamatus:

"Mulle pole Tallinn kunagi meeldinud. Minu jaoks on ta katki. 

Siin puudub väärikas suurlinlaste klass, mis oleks tänavatel tooniandev. Nagu Varssavis või Viinis, Stockholmis või Pariisis. Võimalik, et see on Nõmmel või Viimsis, aga mitte igapäevases linnapildis kesklinnas. 

Pigem hakkavad silma idaeuroopalikult üles löödud tüdrukud, liiga kallid autod, tühjaks jääv vanalinn, turistilõksud. Kohtad „linlasi“, kes üleeile tulid Põlva liinibussiga Tallinna ja nüüd usuvad, et töökoht küünetehnikuna, unistus rikkast mehest ja papptopsist kohv viie pilvelõhkuja vahel ongi suurlinna elu. Või noorukeid, kes, investeerimisõpik käes, õnne otsivad. 

Tahaks näha neid Energia kohviku vanaprouasid või omaaegseid Pärli ja Tallinna tantesid, Pegasuse ja Kuku boheemlasi. Aga ei näe."




Suussulav küülik koorekastmes Mae moodi

Tulevad kokandusminutid Mae moodi, ehk et kuidas valmistada imemaitsev küülik koorekastmes, mis ei tee paksuks ega midagi.

Kui ma eile Keila raamatukogust sadama ja praami suunas kihutasin, lootuses, et ikka Haapsalus traditsioonilisele toidupoeringile ka jõuaks, nälg oli silmanägemist võtmas ja kõik need muud jutud, siis jõudsin mõtteni, et selge pilt - küülik. Poodi ma jõudsin, üldse tundus aega olema mõnusa varuga (jõudsin mõtiskleda, et võiks läbi sõita ka selle maja juurest, kuhu ma järgmisel nädalal pean esinema minema), imede ime, ka küülik oli poes olemas ja suisa pakkumiseski. 

Hõljusin siis seal riiulivahedes, et ikka haarata rõõsk koor ja valge vein ja tüümian... ei, tüümian on kodus olemas, aga porgandid jäid küll linnakülmikusse maha, tuleb võtta uued, puljong... ei, puljongit on Hiiumaal sügavkülmas, küüslauk... ei mäleta, kas jäi kappi, sibul... ei, küülik  ei vaja kindlasti sibulat. Ise veel mõtlesin, et ei, nii hilja õhtul ei jaksa küülikut teha, aga no homme, homme kindlasti. Ikkagi reede ju ja üks hullumeelne nädal seljataga, mis näitas mulle issanda loomaaia tõelist kloaaki. Lõpuks läks kumato tomatite koodi leidmisele nii palju aega, et Haapsalu raamatukogu otsima ei jõudnudki, ja kui siis veel seisime teetähise ees, mis teatas, et Kiltsi teelõik on ülepea suletud, siis sai juba elu eest rabeletud, et ei peaks praami tagatulesid jääma kaile vaatama.

Praami peal mingit saasta nosides ja Lapini roppuseid lugedes juhtus aga see, mida minuga veel seni juhtunud ei olnud. Küülik koorekastmes kõlab ju kenasti, aga... kus on küülik?  Vastus: Selveri külmletis.


Kolmapäev, 18. mai 2022

Miks siis ikkagi?

 Eveliis kirjutas äsja teemal, mille üle ma olen olnud sunnitud viimastel aegadel ühe ja teise kandi pealt mõtisklema. Tõsi, Eveliis vastuseid väga välja ei too, argumenteerib küll oma mätta otsast (meie arutluskäik on nii üks ühele sama, et ma ei hakka seda üle kommenteerima). Küll aga näpud ei seisa paigal ja pean kaasa mulisema.

Esiteks. See on mu meelest väga sageli seotud nn tühja pesa sündroomiga. See ajab päris paljudel naistel ladva sassi ja kui siis vanus ka veel peale pressib, siis nii mõnigi ruttab viimast kaapekakukest küpsetama.  Kuna minu tühja pesa sündroom jõudis kätte oluliselt varem ja teistel põhjustel, siis tean seda tunnet väga hästi. Pikalt koos olijatel on ehk hirm, et kaaslasega igav hakkab, aga mul seda igavuse ohtu vist niipea karta pole.

See vanuse tiksumine ongi vist ka üldisemalt paljusid mõjutamas. Et tahaks ju veel tunda end noorena ja kes siis veel ümbritsevaid kõige paremini ära petaks, kui mitte vankriga kruiisiv "noor ema". 

Kolmandaks. Eks need 40aastased ole sageli juba teisel ringil ja siis on järgmine ohukoht, kus hakkab kripeldama, vähemalt osadel. Mõnel naisel, ja mehel ka, vist on kohe sisse kodeeritud, et uus suhe, uus laps. Ja eriti kukuvad kablutama need neljakümnesed, sest noh, neil on kiire, eks ole.  Ei tea, mis see on... kas sportlik hasart, et paneme geenid kokku ja vaatame, äkki saab midagi ägedat kokku. Või on see mingi enda külge sidumise vajadus...

Ja nii siis tekivadki need vaprad, kes võtavad selle kadalipu uuesti ette. Mõne jaoks see muidugi polegi eriline kadalipp, sest tal need lapsed lihtsalt vupsavad välja ja siis kasvavad kuidagi lahedalt ja muretult, mis vaev see siis on. Aga siis on need teised, kellel kõik nii libedalt ei kulgenud ja kes ikka väga mõtlevad.

Muidugi ma tunnustan neid hilises eas tublisid noori emasid. Kuigi me kõik mäletame oma kooliajast, et need hilises eas saadud lapsed olid väga teistmoodi. Ei, tegelikult kui ma tänasel päeval sellele mõtlen, siis siin vist ei ole väga vahet, kas hiline sünnitaja või mitmelapselise pere noorim lapsuke, neil on mingi sarnane... äpu olemine veres. Kui sellest kuidagi mööda osataks minna, siis andku aga tuld.

Ühiskonna surve on muidugi ka neile neljakümnestele suur. Esmalt juba "omad". Mulle ei ole eelneva 20 aasta jooksul nii palju seda küsimust esitatud, kui viimase aasta-paari jooksul. Inimesed, isegi mind tundvad, arvavad tõsimeeli, et mul võiks säherdune mõte pähe tulla. Kui me siia kolisime - kõige vähem väikelapsesõbralikumasse elamisse üldse - siis vaadati treppe, kõrguseid jms ja vangutati päid, et aga kuidas lapsed siin saavad elada? WTF?! Ka meedia poolt on tore surve. Vahvad persoonilood äärealade emadest, nii et loed ja loed ja ühel vaatadki, et oookei, vist ongi nii normaalne. Ei noh, millest me siin räägime! Mõned kuud tagasi kukkus fb mulle mingit sponsitud reklaami suruma, mis entusiastlikult püüdis veenda, et no problemo kui oled vana või midagi sellist, tule meie boksi, küll me teeme sada trikki sinuga. 

No kui nad sama agressiivselt edasi jõuravad, siis ma ehk viiekümneselt hakkan mõtlema selle üle :) Seni aga naudime meie Eveliisiga siis rõõmsalt mähkmevaba elu ja libistame veini.

PS. Igaks juhuks mainin, et algne teema ei sisaldanud endas neid juhuseid, kus keegi saabki esimese lapse pealt neljakümnesena või on oma pika ja ühtlaselt tilkunud lasterivi lõpuotsaga lihtsalt jõudnud sellesse vanusesse.


Homme

 


Teisipäev, 17. mai 2022

Kultuuriminutid




Selle blogipäeviku täitmine kisub ikka täiel vaardil rappa ja asjad jäävad muudkui lootusetult ripakile. Siis tekib muidugi kohemaid kiusatus see jama üldse ära lõpetada. Tõeliselt polaarne käitumine, ma vaatan. Ma arvan, et kõiges on süüdi insta, sest nii lihtne on sinna kõik klõpsud üles visata ja... unustada. Ja siis ma mõtlengi, et kas on vaja üldse kõike seda jama mäletada? Millest selline vajadus? Mis see mulle annab? Blogi on tegelikult siis hea pidada, kui eriti elu ei ole, muidu sõidab elu ikka kogu aeg sisse.

"Musträstas"

Teatrisse olen sattunud vähe viimasel ajal, no lihtsalt ei jõua enam mingit jampsi vaadata. Selle lavastuseni jõudmine oli keerulisem tee: mu esitlusel oli üks teine blogija, kes andis mõista, et peab samal õhtul veel teatrisse jõudma, aga ta vist ei maininud, millega tegemist. Kui ma siis mõned päevad hiljem ta blogist lugesin, millega tegemist, siis saatsin nördimusest nõretava kirja lavastuse produtsendile, et mis mõttes mulle nii olulisi uudiseid ei räägita!? Mille peale tema vastas, et leidis hiljuti oma postkastist ühe teatava kirjastuse uudiskirja, milles teatati ühe raamatu ilmumisest ja... nojah siis, seis 1:1 :)

See on kaudselt (või otseselt? ma ei tea tegelikult) n-ö Lolita järg. Ja see raamat, nagu me mäletame, meeldis mulle. Mis saab edasi pärast sellist suhet, mis elu elavad asjaosalised? Ja milline võiks näha välja nende kohtumine näiteks 15 aastat hiljem. Mulle meeldis, et lavastuses ei olnud mu jaoks mustvalgelt selge, kumb neist on ohver ja kumb ärakasutaja. Kord kaldus kaalukauss ühele poole, siis jälle teisele. See kandis endas minu jaoks sama tunnet, nagu ka "päris" Lolitat lugedes. 

Ja ka nüüd, aastaid hiljem, mõjus see nende lugu mulle kui armastuslugu. Nii oli, lööge või maha.

Toompere ja Kuntu mängisid vingelt. Nad mängisid end mõlemad mu jaoks sümpaatse(ma)ks kui varasemalt. Äge ja kirglik tandem. Suisa nii kirglik, et kui harjad ja mopid lendama hakkasid, siis üks lendas peaaegu esimeses reas istujale otsa. Ja kuigi olukord laval oli väga pinev, siis oli eriti sümpaatne näha Toompere pilku, kui ta tuli seda harja teatrikülastaja jalgade juurest ära võtma. Ta ei saanud ju midagi öelda, midagi teha, aga need silmad! Ma ei ole ühe inimese pilgus nii suurt andeks palumist varem näinudki. Või tegelikult, ühe korra siiski olen. Aga ikkagi. 

Etendus jätkus. Ja siis tuli stseen, kus tegelased kukkusid tuliselt prügikonteinerit keerutama. Nagu päriselt keerutama, õhus. Kujutage nüüd ette, kui pingesse tõmbus terve esimene rida :)

Oli tore, sõnaga.




 "Apteeker Melchior"

Sain lõpuks kinole pihta. Liha luudel vähe. Mina, neid raamatuid mittelugenu, võin öelda, et ei vedanud välja. Oleks raamatud loetud, siis saaksin ilmselt paremini kõigest aru. Hetkel nii mõnigi liin ja episood ei kandnud lõpuni välja. Liiga palju taheti liiga lühikese ajaga öelda.  Kõik oli kuidagi kokku pressitud.

Aga muus osas muidugi tunnustan, ikkagi kodumaine kraam. Ja vaeva oli ju nähtud. 


Siis käisin veel vahepeal Kärdla raamatukogus. Oli tore ja meeleolukas, inimesed nii omad kuidagi. 



Mürkleid polnud. Nurmenukud olid, veel ei korjanud. Ei tea, kas neid enam järgmisel korral sealt eest leian...



Nädalavahetusel olid Kalamaja päevad. Käisin end võõraste sulgedega ehtimas, ehk et siis võõrast raamatut müümas, hetkel loen seda. Kalamaja kogukonda meeldib mulle kõrvalt, turvalisest kaugusest, vaadata. 



Eile käisin üle väga pika aja head muusikat nautimas. Vahel on imestatud, et kuidas ma kedagi/midagi taevani ja tagasi ei fänna, et miks ometi?! Et ma ei hakka õnnest värisema, kui Eestisse on tulemas Nick Cave või Rammstein või Bryan Adams või... Ei hakka jah, kuulan ühte ja teist küll, aga ukse taha kraapima ei lähe ja rahva seas trügida ka ei viitsi. Aga keegi ju siiski on, kelle peale mul silmad särama löövad, muidugi on see Kadri Voorand. Ägedate Naiste hulgas Number Üks. Ja mida väiksem saal, seda parem. Draamateatri väike saal oli mu jaoks ideaalne. 


Esmaspäev, 16. mai 2022

Lilledele värsket vett / Perrin

 Absoluutselt minu maitsele lektüür! Nii rikkalik ja lopsakas! Mitmeplaaniline, palju erinevaid lugusid omavahel meisterlikult põimitud. Ajahüpped, mu lemmikud. Palju vihjeid lauludele, teistele kirjandusteostele. Kes igatseb raamatukaante vahelt armastust, siis isegi seda on siia mitmel põneval moel pandud. Ka üks õrnalt kriminaalne liin jookseb läbi. Palju kurbust, aga sellist ilusamapoolset, ja rõõmu, sekka võluvaid verbaalseid torkeid.





Teisipäev, 10. mai 2022

Minu Karjala / Keränen

 See krutskeid täis huumor ja sõnamängud ja ridade vahele peidetud muhedus olid nii minu maitsele. Loed ja ootad, kust see torge nüüd jälle tuleb. Keräsen Mika tugevuseks, mu meelest, on just situatsioonikoomika ja inimesed. Lühidalt ja täpselt annab lugejale kätte suurema pildi (nt see pisuke tekstijupp Taina mehe Artsiga jms).

No ja mis siis edasi juhtus? Juhtus see, et tuli sport ja kalapüük. Sport on ju saatanast, ma ei tohi sellest liiga palju lugeda, usk ei luba. Ja kalu ma eelistan põske pista, mitte lugeda nende püüdmisest. Ah jaa, matka- ja loodusjuttu oli ka üksjagu. Mis on põhimõtteliselt sama mis sport, või hullemgi veel. Seega tundub, et minu jaoks ideaalne kombo oleks autor tõsta keskkonda, kus ta EI SAA sporti teha, kala püüda ega matkata, seejärel lasta ta läheduses lahti pihutäis veidraid tüüpe... ja siis lasku käia! Oleks minu teha, ma saadaks ta kuhugi väikesaarele kirjutama. Aga siis peaks see saar ikka piisavalt väike olema, sest muidu hakkab ta, sindrinahk, ju jälle matkama. Õigus küll, ta ei olnud vist mereinimene, seega ikkagi ei mängi välja...

Igatahes täiskasvanute kraami loeks temalt kohe rõõmuga veelgi.

PS. See läbiv mersu-teema oli kuidagi nii ootamatu, vaimukas ja hea, nagu välk selgest taevast.

PPS. "Eksuke" on mu uus lemmiksõna.

PPPS. Mitu päeva nuputasin siin, miks ma ühte topakat enda pubekaaegset poplaulu muudkui ümisen, see käis kuidagi alateadlikult, aga ikka aina "dam-di-dam-di-da". Siis mõistsin, et süüdi on see alapealkiri, mis (mitte küll päris täpselt) andis otsad kätte. Mul läheb veidi aega, et see laul tuvastada, aga ma tegelen sellega, luban.





Pühapäev, 8. mai 2022

Mida siit näha võib / Leky

Õrnalt, õige õrnalt meenutab "Õhtute ängi", aga kõvasti vähem valu, vaeva ja ängi, ka räiged stseenid puuduvad. Aga taas on üks kõrvalise maanurga omamoodi kogukond, värvikate tegelastega, kes kõik siiski võrdlemisi sümpaatsed. 

Ja on üks väike tüdruk Luise, hiljem noor naine, kelle silmade läbi külakese elu lahti hargneb. Südamlike ja mõtlemapanevate, kohati suisa muinasjutuliste lugude vahel on lademes elutarkust ja puhast kulda, aga mis peamine, ka võluvat huumorit. 

Kellele on aga tähtis, et raamatus ikka lamuuri ka oleks, siis ärge muretsege, leidub ka seda. Nii vanemat kui uuemat, vastamata kui vastatud.

Raudne soovitus.




Laupäev, 7. mai 2022

Toome tuled /Sommer

 


Sommeri õrnalt nukker keel mulle meeldib, niisamuti armsalt arhailised sõnaleiud. 

Selle raamatu lõpuni nautimiseks peaks siiski Tartut paremini tundma. Eks seepärast mulle ka selle triloogia eelmine Viljandi-raamat ("Sealpool sood" 2014), passis paremini.

Kirjandusloolised peatükid ja tütrest lood andsid õnneks end kätte ka Tartut sügavuti tundmata.


Reede, 6. mai 2022

Tartus, 5.05

Rongiga Tartusse mul polegi veel õnnestunud minna. Siiski otsustasin aknataguse maastiku jälgimise asemel panustada lugemisele. Tõsi, viimasest ei tulnud suurt välja, sest minu vastu sattusid istuma kaks tööpostilt kodu poole suunduvat vagunisaatjat, ja oi-oi kui jutukad nemad olid. Põhimõtteliselt tean ma nüüd sellest ametist kõike, lisaks ööbimistest, kes kellega ja nende isiklik elu.










Ja kuigi jõgi pole ikka kellegi meri, siis oli Emajõgi ja selle kaldapealne kuidagi eriti kaunis ja sulnis. Peaaegu et hakkas meeldima, ma ütlen.






 

Kolmapäev, 4. mai 2022

Türil, 3.05

 Raamatukogutüdrukud ja lugejad olid Türil jälle mu vastu nii lahked! Kniks ja kraaps, eks ma asun nüüd uut raamatut kirjutama, siis on jälle põhjust minna.

Pilt on pätsatud Türi raamatukogu näoraamatu lehelt. Kui mind pannakse kinnimajja, siis pannakse...


Ja ka väljaspool raamatukogu oli väga superluks vastuvõtt. Esmalt vaksalis, kuhu mulle vastu tuldi ja käekõrval kohvikusse ja raamatukoguni juhatati. Seejärel, et ma ei peaks pärast kohtumist rongi oodates Türi peal külmetama (lund sadas vahepeal suisa, päriselt!), viis järgmine tore tütarlaps mind enda koju sooja. Sain mina vaevalt sooja sisse, kui oli järgmine tütarlaps autoga ootamas, et mind vaksalisse viia.

Ja ka see pole veel kõik: et mul üksi kurb sõita poleks, sõitis ta minuga natuke maad kaasa ja tellis auto järgmisesse peatusesse vastu. Nii et väga meeleolukas õhtupoolik.

Üldiselt peaks endale vist assistendi palkama, kes kogu seda ühistranspordi logistikat kokku paneks ja võikud kotti kaasa teeks ja sada muud pisiasja hoiaks joonel. Aga pole viga, see on sedasi vaid maikuus, siis algab suvi ja saab häääästi palju puhata ja rändavaid pilvi vahtida.

PS. Aga ka see pole veel kõik. Türilt saadetakse mind alati ära hoidiseid täis kotiga. Tasus minna, ma ütlen!

PPS. Ka mu suurim hirm, Klenskajat teha, seekord ei juhtunud, nii et sain õiges suunas minevale rongile ja puha. Minu eelmisest Türil käigust võib meenutuseks lugeda siit.

PPPS. Kurja küll, vaatan praegu piltidelt, et olidki suuremalt jaolt samad prouad kohale... Samas ma hoiatasin neid küll kohe alguses, et kui nad kolm aastat tagasi seda juba käisid kuulamas, et nad võivad julgesti püsti tõusta ja koju tagasi minna.

Teisipäev, 3. mai 2022

Minu tähelepanuväärne elu

 Ostsin paar kuud tagasi mingid sportlikud (mida hekki, eks ole) sussid ja otsustasin vahelduseks oma jalgu hakata poputama. Head odavad olid ka. Ise olin roosa ja rõõsa. Sussid ise, muide, ka.

Ei läinud kaua aega, kui ma mõistsin, et neid kandes pole mõtet poodi minna, aga või sa suudad oma tegemisi alati ette planeerida. Esimesed korrad oli segadus, sest vahel kukkusid turvaväravad üürgama, vahel mitte. Ja esimestel nädalatel ma muidugi unustasin ka ise vahepeal ära, et ühte või teise poodi sisse astudes võib mulle teatav tähelepanu osaks saada. Nüüd mul on küll juba kogu aeg see meeles, aga ega see asja lihtsamaks mu jaoks tee. Mõnikord hakkavad väravad piiksuma juba sisenemisel. Väljumisel veelgi sagedamini. Siis ma seal kahvatan ja õhetan vaheldumisi. Ei tea, kuidas reageerida. Jääda seisma ja turvameest ootama? Või hästi stoilise näoga edasi kõndida ja teiste klientide küsivale pilgule vastata üleoleva ma-olengi-selline-piiksuv-pilguga?

Kord uuesti Järve Keskusesse sattudes, käisin ka jalatsipoes. Müüja arvas, et aga ärge käige Järve Selveris, kui siin piiksub, minge Kadaka Selverisse. No viskas nalja, tore lugu küll, aga mu muret see ei lahendanud.

Kas sellele on üldse mingi lahendus olemas? Või ma jäängi piiksuma? Toidupoodidest saangi käia vaid Solarise omas. Hullem on lugu raamatupoodide ja raamatukogudega, neis piiksun ma eriti järjekindlalt. 

Esmaspäev, 2. mai 2022

Seitse odüsseiat / Jõerüüt

 JJ kirjatükid on mu jaoks alati kantud meeletu sügavast kurbusest ja tähistavad aeglast, ma mõtlen, päriselt aeglaselt kulgemist. Ta elaks oma elu justkui kolm korda aeglasemalt kui teised.

Ja see meeldib mulle, mis seal salata.


Kui soovite märksõnu, siis nt Rilke, Bergman, Blixen, Otto Grant jt.