Eveliis kirjutas äsja teemal, mille üle ma olen olnud sunnitud viimastel aegadel ühe ja teise kandi pealt mõtisklema. Tõsi, Eveliis vastuseid väga välja ei too, argumenteerib küll oma mätta otsast (meie arutluskäik on nii üks ühele sama, et ma ei hakka seda üle kommenteerima). Küll aga näpud ei seisa paigal ja pean kaasa mulisema.
Esiteks. See on mu meelest väga sageli seotud nn tühja pesa sündroomiga. See ajab päris paljudel naistel ladva sassi ja kui siis vanus ka veel peale pressib, siis nii mõnigi ruttab viimast kaapekakukest küpsetama. Kuna minu tühja pesa sündroom jõudis kätte oluliselt varem ja teistel põhjustel, siis tean seda tunnet väga hästi. Pikalt koos olijatel on ehk hirm, et kaaslasega igav hakkab, aga mul seda igavuse ohtu vist niipea karta pole.
See vanuse tiksumine ongi vist ka üldisemalt paljusid mõjutamas. Et tahaks ju veel tunda end noorena ja kes siis veel ümbritsevaid kõige paremini ära petaks, kui mitte vankriga kruiisiv "noor ema".
Kolmandaks. Eks need 40aastased ole sageli juba teisel ringil ja siis on järgmine ohukoht, kus hakkab kripeldama, vähemalt osadel. Mõnel naisel, ja mehel ka, vist on kohe sisse kodeeritud, et uus suhe, uus laps. Ja eriti kukuvad kablutama need neljakümnesed, sest noh, neil on kiire, eks ole. Ei tea, mis see on... kas sportlik hasart, et paneme geenid kokku ja vaatame, äkki saab midagi ägedat kokku. Või on see mingi enda külge sidumise vajadus...
Ja nii siis tekivadki need vaprad, kes võtavad selle kadalipu uuesti ette. Mõne jaoks see muidugi polegi eriline kadalipp, sest tal need lapsed lihtsalt vupsavad välja ja siis kasvavad kuidagi lahedalt ja muretult, mis vaev see siis on. Aga siis on need teised, kellel kõik nii libedalt ei kulgenud ja kes ikka väga mõtlevad.
Muidugi ma tunnustan neid hilises eas tublisid noori emasid. Kuigi me kõik mäletame oma kooliajast, et need hilises eas saadud lapsed olid väga teistmoodi. Ei, tegelikult kui ma tänasel päeval sellele mõtlen, siis siin vist ei ole väga vahet, kas hiline sünnitaja või mitmelapselise pere noorim lapsuke, neil on mingi sarnane... äpu olemine veres. Kui sellest kuidagi mööda osataks minna, siis andku aga tuld.
Ühiskonna surve on muidugi ka neile neljakümnestele suur. Esmalt juba "omad". Mulle ei ole eelneva 20 aasta jooksul nii palju seda küsimust esitatud, kui viimase aasta-paari jooksul. Inimesed, isegi mind tundvad, arvavad tõsimeeli, et mul võiks säherdune mõte pähe tulla. Kui me siia kolisime - kõige vähem väikelapsesõbralikumasse elamisse üldse - siis vaadati treppe, kõrguseid jms ja vangutati päid, et aga kuidas lapsed siin saavad elada? WTF?! Ka meedia poolt on tore surve. Vahvad persoonilood äärealade emadest, nii et loed ja loed ja ühel vaatadki, et oookei, vist ongi nii normaalne. Ei noh, millest me siin räägime! Mõned kuud tagasi kukkus fb mulle mingit sponsitud reklaami suruma, mis entusiastlikult püüdis veenda, et no problemo kui oled vana või midagi sellist, tule meie boksi, küll me teeme sada trikki sinuga.
No kui nad sama agressiivselt edasi jõuravad, siis ma ehk viiekümneselt hakkan mõtlema selle üle :) Seni aga naudime meie Eveliisiga siis rõõmsalt mähkmevaba elu ja libistame veini.
PS. Igaks juhuks mainin, et algne teema ei sisaldanud endas neid juhuseid, kus keegi saabki esimese lapse pealt neljakümnesena või on oma pika ja ühtlaselt tilkunud lasterivi lõpuotsaga lihtsalt jõudnud sellesse vanusesse.
No vat, jas siis mina, kes ma olen saanud esimesed lapsed verinoorelt, kolmanda kolmekümneselt ja kaks viimast 40-ne ümber, sealhulgas mitme erineva mehega, tahaks siinkohal küll päris mitmes kohas ja kohe ägedalt vastu vaielda:)
VastaKustutaHuu, kui palju nüansse ja agasid selle teema juures on.
Peaks kohe ise ka eraldi postituse kirjutama, aga ma ei tea, kas ma oskan ja viitsin:)
tervitustega, kellakagu
No vaat kui põnev juhtum! Võta rahulikult aega ja kirjuta kunagi, kust tuli julgus ja mis mõtted olid sellise paraja vahega lapsed saades. Argpüksid, laisad ja traumeeritud siis loevad ja õpivad 🙂
KustutaLehvitab Mae, keda mingil põhjusel telefonis Anonüümikuks vist surutakse.
Ma ei ole Eveliisi postitust lugenud, aga jäin nüüd siin mõtlema. Ma olen just selles eas, et kui selle nö kaapekaku praegu hakkama paneks, olekski 40selt kolmas beebi käes. Kui mul oleks suurem kodu ja rohkem raha, siis mõtleksin päris tõsiselt. Aga põhjused poleks need, mis sa välja tõid. Minu jaoks pole üldse vahet, kas laps saada 20-, 30- või 40-aastaselt. Natuke peab omaenda vabadust enivei ohverdama ja see on igas vanuses suht sama ju. Aga miks ma viitsiksin seda uuesti läbi teha... Perekonna survet ei ole, uut meest samuti mitte, teisi inimesi oma noore-ema-olekuga ära petta ka ei viitsiks. Mul oleks ainuke põhjus see, et natuke kripeldab, et mul polegi tütre-kogemust. Et äkkimingi ime läbi tuleks kolmas tütar. Mu enda suhe oma emaga on nii äge, tahaksin ka seda edasi anda vms, ema-vaatepunktist kogeda... Ja kellelegi peab ju oma kleidid pärandama ja... Aga jah, praeguses hetkes naudin ma pigem ikka meie pisikest kodukest ja limpsin veini ja magan terve öö jutti ja kujutan ette, et aega veel on, kui tahta mingi hetk mähkme-elu kasuks otsustada :D
VastaKustutaVäga terane tähelepanek, tõesti on ju veel lisaks need, kel lapsed vaid ühest soost ja siis loodetakse seda erandit. Aga jäin mõtlema, et kuis seal Hispaania-maal selle sünnitajate vanuse ülempiiriga on? Ilmselt nihkub samuti aina kõrgemale?
KustutaJaa, on tõesti päris popp pigem hiljem sünnitada siin. Nad suhtkoht vaatavad alla-30seid lapsevanemaid, et eeee, miks küll nii vara. Aga see vist selline ülemaailmne fenomen, kujutan ette, et Eestis ka juba?
KustutaTore on siin vahepeal ka muid mõtteid lugeda, kui raamatuarvustusi. 😉
VastaKustutaMa pole ilmselt õige inimene sel teemal sõna võtma, aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem tundub mulle, et inimesed lihtsalt elavad oma elu nii hästi kui oskavad. Ja suures plaanis, kui nad ise on rahul oma otsustega, siis mis see teiste asi on? Ja kui kedagi häirib ning paneb arutlema ja analüüsima, siis pigem küsiks, et "aga miks?". Kas enda mingi realiseerimata igatsus, ehk teatud kahetsus koguni? Või analüüsin mina siin üle? 😃
:D Ma tean jah, et raamatutest ei viitsita lugeda, aga ma siiski visalt viskan neid märkmeid siia üles. Kasvõi enda jaoks.
KustutaJa mõtteid ilmaelust on ju tegelikult palju, aga elame nii hullul ajal, et suuremat osa teemasid ei hakka puutumagi.
See aeg "et see teiste asi on", see vist on juba ka möödas, mulle tundub. Sest ega tänasel päeval keegi väga viltu vaata ega kritiseeri pealt neljakümneseid sünnitajaid, see on nagu uus normaalsus juba. Pigem ma tunnen enda puhul vastupidi just, et ma ei tulnud selle pealegi, aga järsku hakkas neid küsimusi uksest-aknast tulema ja siis juba hakkasin küll mõtisklema, et aga mis selle algtõuke minusugusele anda võiks. Või miks teised inimesed eeldavad, et ma peaks selle teekonna veel ette võtma.
Kui mu teine naine hakkas mu kolmandat last sünnitama, siis mõtlesin küll, et milleks seda veel vaja - kaks last juba on, aitab küll! Aga nüüd, KEI-na, tunnen rohketest järeltulijatest ainult rõõmu:) Muidugi, emade motiive, kes sedavõrd produktiivse mehega ühte heitsid, enam teada ei saagi, seega "miks" küsimus jääb minust õhku...
VastaKustutaSelles ma ei kahtlegi, et pikemas perspektiivis on rohketest järeltulijatest rõõmu kuhjaga, aga see lühike perspektiiv on lihtsalt õudus kuubis ju :)
Kustuta