Kultuuriminutid

Selle blogipäeviku täitmine kisub ikka täiel vaardil rappa ja asjad jäävad muudkui lootusetult ripakile. Siis tekib muidugi kohemaid kiusatus see jama üldse ära lõpetada. Tõeliselt polaarne käitumine, ma vaatan. Ma arvan, et kõiges on süüdi insta, sest nii lihtne on sinna kõik klõpsud üles visata ja... unustada. Ja siis ma mõtlengi, et kas on vaja üldse kõike seda jama mäletada? Millest selline vajadus? Mis see mulle annab? Blogi on tegelikult siis hea pidada, kui eriti elu ei ole, muidu sõidab elu ikka kogu aeg sisse.

"Musträstas"

Teatrisse olen sattunud vähe viimasel ajal, no lihtsalt ei jõua enam mingit jampsi vaadata. Selle lavastuseni jõudmine oli keerulisem tee: mu esitlusel oli üks teine blogija, kes andis mõista, et peab samal õhtul veel teatrisse jõudma, aga ta vist ei maininud, millega tegemist. Kui ma siis mõned päevad hiljem ta blogist lugesin, millega tegemist, siis saatsin nördimusest nõretava kirja lavastuse produtsendile, et mis mõttes mulle nii olulisi uudiseid ei räägita!? Mille peale tema vastas, et leidis hiljuti oma postkastist ühe teatava kirjastuse uudiskirja, milles teatati ühe raamatu ilmumisest ja... nojah siis, seis 1:1 :)

See on kaudselt (või otseselt? ma ei tea tegelikult) n-ö Lolita järg. Ja see raamat, nagu me mäletame, meeldis mulle. Mis saab edasi pärast sellist suhet, mis elu elavad asjaosalised? Ja milline võiks näha välja nende kohtumine näiteks 15 aastat hiljem. Mulle meeldis, et lavastuses ei olnud mu jaoks mustvalgelt selge, kumb neist on ohver ja kumb ärakasutaja. Kord kaldus kaalukauss ühele poole, siis jälle teisele. See kandis endas minu jaoks sama tunnet, nagu ka "päris" Lolitat lugedes. 

Ja ka nüüd, aastaid hiljem, mõjus see nende lugu mulle kui armastuslugu. Nii oli, lööge või maha.

Toompere ja Kuntu mängisid vingelt. Nad mängisid end mõlemad mu jaoks sümpaatse(ma)ks kui varasemalt. Äge ja kirglik tandem. Suisa nii kirglik, et kui harjad ja mopid lendama hakkasid, siis üks lendas peaaegu esimeses reas istujale otsa. Ja kuigi olukord laval oli väga pinev, siis oli eriti sümpaatne näha Toompere pilku, kui ta tuli seda harja teatrikülastaja jalgade juurest ära võtma. Ta ei saanud ju midagi öelda, midagi teha, aga need silmad! Ma ei ole ühe inimese pilgus nii suurt andeks palumist varem näinudki. Või tegelikult, ühe korra siiski olen. Aga ikkagi. 

Etendus jätkus. Ja siis tuli stseen, kus tegelased kukkusid tuliselt prügikonteinerit keerutama. Nagu päriselt keerutama, õhus. Kujutage nüüd ette, kui pingesse tõmbus terve esimene rida :)

Oli tore, sõnaga.

 "Apteeker Melchior"

Sain lõpuks kinole pihta. Liha luudel vähe. Mina, neid raamatuid mittelugenu, võin öelda, et ei vedanud välja. Oleks raamatud loetud, siis saaksin ilmselt paremini kõigest aru. Hetkel nii mõnigi liin ja episood ei kandnud lõpuni välja. Liiga palju taheti liiga lühikese ajaga öelda.  Kõik oli kuidagi kokku pressitud.

Aga muus osas muidugi tunnustan, ikkagi kodumaine kraam. Ja vaeva oli ju nähtud. 

Siis käisin veel vahepeal Kärdla raamatukogus. Oli tore ja meeleolukas, inimesed nii omad kuidagi. 

Mürkleid polnud. Nurmenukud olid, veel ei korjanud. Ei tea, kas neid enam järgmisel korral sealt eest leian...

Nädalavahetusel olid Kalamaja päevad. Käisin end võõraste sulgedega ehtimas, ehk et siis võõrast raamatut müümas, hetkel loen seda. Kalamaja kogukonda meeldib mulle kõrvalt, turvalisest kaugusest, vaadata. 

Eile käisin üle väga pika aja head muusikat nautimas. Vahel on imestatud, et kuidas ma kedagi/midagi taevani ja tagasi ei fänna, et miks ometi?! Et ma ei hakka õnnest värisema, kui Eestisse on tulemas Nick Cave või Rammstein või Bryan Adams või... Ei hakka jah, kuulan ühte ja teist küll, aga ukse taha kraapima ei lähe ja rahva seas trügida ka ei viitsi. Aga keegi ju siiski on, kelle peale mul silmad särama löövad, muidugi on see Kadri Voorand. Ägedate Naiste hulgas Number Üks. Ja mida väiksem saal, seda parem. Draamateatri väike saal oli mu jaoks ideaalne.