Teisipäev, 3. mai 2022

Minu tähelepanuväärne elu

 Ostsin paar kuud tagasi mingid sportlikud (mida hekki, eks ole) sussid ja otsustasin vahelduseks oma jalgu hakata poputama. Head odavad olid ka. Ise olin roosa ja rõõsa. Sussid ise, muide, ka.

Ei läinud kaua aega, kui ma mõistsin, et neid kandes pole mõtet poodi minna, aga või sa suudad oma tegemisi alati ette planeerida. Esimesed korrad oli segadus, sest vahel kukkusid turvaväravad üürgama, vahel mitte. Ja esimestel nädalatel ma muidugi unustasin ka ise vahepeal ära, et ühte või teise poodi sisse astudes võib mulle teatav tähelepanu osaks saada. Nüüd mul on küll juba kogu aeg see meeles, aga ega see asja lihtsamaks mu jaoks tee. Mõnikord hakkavad väravad piiksuma juba sisenemisel. Väljumisel veelgi sagedamini. Siis ma seal kahvatan ja õhetan vaheldumisi. Ei tea, kuidas reageerida. Jääda seisma ja turvameest ootama? Või hästi stoilise näoga edasi kõndida ja teiste klientide küsivale pilgule vastata üleoleva ma-olengi-selline-piiksuv-pilguga?

Kord uuesti Järve Keskusesse sattudes, käisin ka jalatsipoes. Müüja arvas, et aga ärge käige Järve Selveris, kui siin piiksub, minge Kadaka Selverisse. No viskas nalja, tore lugu küll, aga mu muret see ei lahendanud.

Kas sellele on üldse mingi lahendus olemas? Või ma jäängi piiksuma? Toidupoodidest saangi käia vaid Solarise omas. Hullem on lugu raamatupoodide ja raamatukogudega, neis piiksun ma eriti järjekindlalt. 

2 kommentaari:

  1. Kõlab küll väga kahtlaselt!:):)

    VastaKustuta
  2. 😂 Jessas! Sul on hämmastavalt palju kannatust, ilmselt väga terve närvikava. Ma oleks suhteliselt närvis ja ilmselt kuskilt raha tagasi nõudma või midagi muud säärast.

    VastaKustuta