Minu Karjala / Keränen

 See krutskeid täis huumor ja sõnamängud ja ridade vahele peidetud muhedus olid nii minu maitsele. Loed ja ootad, kust see torge nüüd jälle tuleb. Keräsen Mika tugevuseks, mu meelest, on just situatsioonikoomika ja inimesed. Lühidalt ja täpselt annab lugejale kätte suurema pildi (nt see pisuke tekstijupp Taina mehe Artsiga jms).

No ja mis siis edasi juhtus? Juhtus see, et tuli sport ja kalapüük. Sport on ju saatanast, ma ei tohi sellest liiga palju lugeda, usk ei luba. Ja kalu ma eelistan põske pista, mitte lugeda nende püüdmisest. Ah jaa, matka- ja loodusjuttu oli ka üksjagu. Mis on põhimõtteliselt sama mis sport, või hullemgi veel. Seega tundub, et minu jaoks ideaalne kombo oleks autor tõsta keskkonda, kus ta EI SAA sporti teha, kala püüda ega matkata, seejärel lasta ta läheduses lahti pihutäis veidraid tüüpe... ja siis lasku käia! Oleks minu teha, ma saadaks ta kuhugi väikesaarele kirjutama. Aga siis peaks see saar ikka piisavalt väike olema, sest muidu hakkab ta, sindrinahk, ju jälle matkama. Õigus küll, ta ei olnud vist mereinimene, seega ikkagi ei mängi välja...

Igatahes täiskasvanute kraami loeks temalt kohe rõõmuga veelgi.

PS. See läbiv mersu-teema oli kuidagi nii ootamatu, vaimukas ja hea, nagu välk selgest taevast.

PPS. "Eksuke" on mu uus lemmiksõna.

PPPS. Mitu päeva nuputasin siin, miks ma ühte topakat enda pubekaaegset poplaulu muudkui ümisen, see käis kuidagi alateadlikult, aga ikka aina "dam-di-dam-di-da". Siis mõistsin, et süüdi on see alapealkiri, mis (mitte küll päris täpselt) andis otsad kätte. Mul läheb veidi aega, et see laul tuvastada, aga ma tegelen sellega, luban.