Ma kunagi ammu-ammu, kuuldes selle raamatu ilmumisest, olin veidi skeptiline, sest Kalamajaga mul mingit tihedamat seost pole. Aga no need kalamajakad, nood on ju nii põnevad ja erilised (kuigi samas ka väga ühesugused), et kohe tahad seda inimrühma natuke lahti muukida (kes fb Kalamaja grupis ringi liikunud, see mõistab, millest ma räägin).
Mul on tunne, et Kalamajale on saanud hea autor. Tal on esivanemate side kohaga, mis on ajaliselt piisavalt kauge ja põnev, seejärel tema enda Kalamajja sattumine, samuti piisavalt palju aega tagasi, nii et tal on isiklikult kogetud see tohutu muundumisprotsess, mille Kalamaja on lühikese ajaga läbi teinud, ehk siis kahtlasest pätipesast überkalliks hipsterlandiks. Tõsi, nende varguste ja kahtlaste tegelastega on neil vist mingil määral tänaseni probleeme.
Ajakirjanikule omaselt on Tali mõnusalt detailne ja põhjalik, kõik on kenasti lahti seletatud, hea lugeda ka võhikul. Mõned detailikordused olid, mis silma hakkasid, ent see on minu viga, et ma loen ühe hingetõmbega raamatu läbi ja seepärast neid märkan. Ilmselt pikema perioodi peale lugemist jagades ei paneks tähelegi. Ka tema töö- ja sotsiaalelulised seigad ja meenutused olid põnevad lugeda. Tahaks küsida, et kuidas ta kõike nii täpselt mäletab, uskumatu.
Kalamaja kirjumirjusus on kenasti tabatud ja lehekülgedele raiutud: kogukondlikud suhted, lapsed-loomad ja nende osakaalu muutumine läbi ajaloo, kinnisvarateemad, hipsteri tundemärgid, põnevamad ettevõtmised, või näiteks märksõnad Žorik, Kalma saun, Boheem ja Ülo, Telliskivi, Noblessner, Ivo Uukkivi, Russow ja Kross, Balti jaama turg jms.
Omaette teemaks, mis kulges raamatus läbivalt, aga oli samas tugeva sordiini all, olid suhted majakaaslastega. Tundus päris hull variant olevat, aga jah, liiga palju sellest ei kirjutatud.
Endiste aegade ihalus ja magusvalus nostalgia on tooniandvad selleski raamatus:
"Mulle pole Tallinn kunagi meeldinud. Minu jaoks on ta katki.
Siin puudub väärikas suurlinlaste klass, mis oleks tänavatel tooniandev. Nagu Varssavis või Viinis, Stockholmis või Pariisis. Võimalik, et see on Nõmmel või Viimsis, aga mitte igapäevases linnapildis kesklinnas.
Pigem hakkavad silma idaeuroopalikult üles löödud tüdrukud, liiga kallid autod, tühjaks jääv vanalinn, turistilõksud. Kohtad „linlasi“, kes üleeile tulid Põlva liinibussiga Tallinna ja nüüd usuvad, et töökoht küünetehnikuna, unistus rikkast mehest ja papptopsist kohv viie pilvelõhkuja vahel ongi suurlinna elu. Või noorukeid, kes, investeerimisõpik käes, õnne otsivad.
Tahaks näha neid Energia kohviku vanaprouasid või omaaegseid Pärli ja Tallinna tantesid, Pegasuse ja Kuku boheemlasi. Aga ei näe."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar