"Emma hakkas esimesena emoks."
"Jaa, Mia hakkas pärast teda."
"Kuulge, aga keegi teab mõnda poiss-emo ve?"
/ühtlane teadmatust väljendav mõmin/
"No aga miks siis pole poiss-emosid?"
"Me ei saa emod olla, me armastame selleks liialt elu!"
Oh seda kulda, mida rongisõitudel kuuleb! Jumalik. Viimati Keilasse sõites sattus mu ümber istuma trobikond kuuenda klassi poisse, kes käisid linnas ilmselt mingil klassiga väljasõidul. Tagasiteel siis lahati ilmaelu, palju kellelgi taskuraha oli kaasa antud, seejärel bitcoini-tehinguid, siis teisi klassikaaslasi (klassivend X on nii lühike, huvitav, kas ta aju on ka siis väiksem kui teistel, ja kumb ajupoolkera tal paremini toimib). Keegi klassikaaslastest oli hiljuti mingit arvutimängu mänginud mingi tüdrukuga (pikk ja tunnustav "Ooooooo!"), siis aga arvutati kõnealuse tüdruku vanus välja ja selgus, et too on seitsmeaastane. Sellepeale leidis seltskonna Suur Mõtleja, et see teeb vanusevaheks tervelt kuus aastat, mida on ikka väga, no kohe väga palju. Ka emod ja kollast värvi riided käisid laualt läbi. Sõnaga, põnev.
Kirjanikel võiks olla rongides mingi sooduspilet või midagi. Sellist puhast kulda mujal juba naljalt ei kuule. Vahel muidugi poes ja tänaval ka, aga kahjuks on seal liiga lühikesed katked.
Ma saan oma noorima pojaga suheldes kõike sama kogeda:) Olekski kahtlustanud tema kampa, a nad klass kõrgemal.
VastaKustutaVäga äge, jäta või talleta siis paremad maiuspalad, eks tal endal oleks aegu hiljem ka põnev meenutada. Sellised vestlused on nii toredad.
KustutaKui harva sõita, siis on kindlasti hariv ja huvitav. Sagedama rongisõitjana võin öelda, et muutub tüütavaks ja hakkab segama raamatu lugemist, kui igakord sündmuste keerisesse sattuda 😛 Ja kindlasti võib asi ka vahel päris pikantseks minna 😁
VastaKustuta