Suussulav küülik koorekastmes Mae moodi

Tulevad kokandusminutid Mae moodi, ehk et kuidas valmistada imemaitsev küülik koorekastmes, mis ei tee paksuks ega midagi.

Kui ma eile Keila raamatukogust sadama ja praami suunas kihutasin, lootuses, et ikka Haapsalus traditsioonilisele toidupoeringile ka jõuaks, nälg oli silmanägemist võtmas ja kõik need muud jutud, siis jõudsin mõtteni, et selge pilt - küülik. Poodi ma jõudsin, üldse tundus aega olema mõnusa varuga (jõudsin mõtiskleda, et võiks läbi sõita ka selle maja juurest, kuhu ma järgmisel nädalal pean esinema minema), imede ime, ka küülik oli poes olemas ja suisa pakkumiseski. 

Hõljusin siis seal riiulivahedes, et ikka haarata rõõsk koor ja valge vein ja tüümian... ei, tüümian on kodus olemas, aga porgandid jäid küll linnakülmikusse maha, tuleb võtta uued, puljong... ei, puljongit on Hiiumaal sügavkülmas, küüslauk... ei mäleta, kas jäi kappi, sibul... ei, küülik  ei vaja kindlasti sibulat. Ise veel mõtlesin, et ei, nii hilja õhtul ei jaksa küülikut teha, aga no homme, homme kindlasti. Ikkagi reede ju ja üks hullumeelne nädal seljataga, mis näitas mulle issanda loomaaia tõelist kloaaki. Lõpuks läks kumato tomatite koodi leidmisele nii palju aega, et Haapsalu raamatukogu otsima ei jõudnudki, ja kui siis veel seisime teetähise ees, mis teatas, et Kiltsi teelõik on ülepea suletud, siis sai juba elu eest rabeletud, et ei peaks praami tagatulesid jääma kaile vaatama.

Praami peal mingit saasta nosides ja Lapini roppuseid lugedes juhtus aga see, mida minuga veel seni juhtunud ei olnud. Küülik koorekastmes kõlab ju kenasti, aga... kus on küülik?  Vastus: Selveri külmletis.