Sada ja seened, ehk minu bad trip

Pühapäeva õhtu oli helgelt päiksepaisteline, muru sai niidetud ja üldse oli kuidagi tore olla. Kui siis viimane murutraktoritiir paljastas ka tutika mürkliplatsi (ja seekord oli see p ä r i s e l t plats, mitte mingi paari isendiga nurgake), siis oli küll tunne, et pidu meie auulis. Lõpuks ometi kolm pannitäit seeni, mitte mööda panniservi paari tükikese taga ajamine.

Kui on mingi eriline gurmee valmimas, siis meeldib mulle teha Jamie Oliveri ja kohe kokkamise algetapis lasta vein avada. No tundub ju nii loogiline, et säristad pannil mürkleid, rüüpad külma valget veini ja nõksutad puusi hea muusika rütmis. Ei puudunud ka tänapäevane instasse postitamise hetk. Tõsi, nägin küll ühe hetkel Danzumehe kommentaari, et ma ilmselt küll tean, aga neid seeni ei tohi tarvitada koos alkoholiga. Koguni ööpäevake enne ei tohiks midagi juua, pärast ei tohi 5-8 päeva. Ma pidasin seda ses mõttes naljaks, et kogu elu olen kuulnud juttu tindikutest, mis ei käi alkoga kokku, aga no mürklid! Kes seda enne kuulnud on. Ja kuna ma olen mitmel kevadel juba söönud ja kindlasti mitte pole ma enne ja pärast päevade kaupa veinipaastu pidanud, siis... Ja kuna ma samal ajal rõõmsalt edasi puhastasin ja praadisin, siis ei asunud ka kohe guugeldama.

Me sõime kõik, KÕIK, seened ära. Olid küll head, ütleks et isegi paremad kui trühvlid.

Hommikul silmi avades püüdsin tavapäraselt lugeda, nii raamatut kui telefonis. Pilt ujus kõige täiega, oli udune ja silmalaud seisid jube vaevaliselt lahti. Loobusin, üritasin edasi magada. Lõpuks ikka ajasin end püsti, tasakaal oli ikka suht vasakule ära. Kohvi tegin, aga see jäi minust joomata. Eriti veidrad olid värinad, neid ei oska ühegi varem kogetud värinaga võrrelda. See ei ole mingi vappekülma või palavikuaegne värisemine, mis tundub kuidagi... pindmine, nahaga seotud. Ma pole küll üleliia kursis Parkinsoni tõvega, aga tundusid sellised värinad, mis võiks taoliste haigustega koos käia. Eriti hull oli värin lõuas, kaelas ja kätes. Kusjuures rahulikult olles vahepeal ei olnud värinat, aga rääkima hakates hakkas see värin kuskilt sügavalt pihta ja moonutas täiesti kõnet. Nagu pudilõug, ma ütlen.

Mu maksimaalne pingutus oli nii palju ikka arvuti avada, et fakte kontrollida. Hea uudis oli see, et mürklid pole (mida ma ka ju teadsin) need päris hullud mürgiseened, nagu nt valge kärbseseen, roheline kärbseseen, kühmvöödik, tavavahelik, kevadkogrits ja jahutanuk. Edasi läks mu jaoks juba keerulisemaks, sest mulle tundus, et mürklid võiksid kuuluda sellesse rühma, mis on koos alkoholiga seedetrakti ärritavad seened, samas ei olnud mul ühtegi vastavat tunnust, ei oksendamist, kõhulahtisust, maovalu jms. Ja pole tänaseni. Mis viitaks just kui oleks mul saanud mõjutada ainult kesknärvisüsteem.

Kuna T.-l oli veidi parem enesetunne, siis tema vestles ka mürgistusinfoliiniga. Nii palju oli kõnest tolku, et kui muidu tundus mõistlik hakata suuremas koguses söetablette manustama, siis sealne nõuandja laitis selle mõtte maha. Olevat juba hilja (meil oli oma 12 tundi  möödas juba seente söömisest). Põhimõtteliselt oli siiski ainus soovitus kiiresi haiglasse jälgimisele minna. Noh, sõidukõlbulikke meie seas ju ei olnud ja kiirabi ei luba ma kutsuda enne, kui juba silmad tagurpidi peas. Seega mina pugesin diivaninurka värisema-tõmblema ja T-l lasin igaks juhuks siiski väravateni taaruda, et need lahti teha, k u i ühel hetkel tuleb siiski kiirabi kutsuda. Meil on ju nii "toredad" väravad, et kui need seestpoolt kinni panna, siis väljast lahti ei saa. Ja majast väravani on nii pikk maa, et kui juba surm silme ees, siis seda maad enam ära ei komberda.

Ja siis hakkasin ootama. No et kui seedetrakti ei ärrita (see on ka kole, aga siiski kiire variant, tühjendad end igatpidi ära ja üldiselt läheb peagi paremuse poole), siis mis mõjusid veel ilmnema hakata võib. Eriti "julgustav" on märkus, et mürgistusnähud võivad ilmneda koguni kuni 24 tundi pärast tarbimist, ja et vahepeal võib end juba paremini tunda, ent siis võib hiljem uuesti kehvemaks minna (no et kui maks ja neerud enam rakumürkide tõttu ei toimi või midagi sellist). 

Praegu tundub, et eluvaim jääb sisse. Värin ja puuhobuse moodi kanged kondid on endiselt. Seente järele ei isuta. Naljategemise tuju pole ka täies ulatuses taastunud.

No näed sa, polegi vaja teisele poole maakera lennata ja Gili Trawanganil seentega seigelda, ka oma kodukinnistul võib sind oodata seiklus.

PS. Kust, kurat, see sada ja seened tulnud on, see on ju "veidi" eluohtlik. 

PPS. Ja sel nädalal me ei kohtu ei Haapsalu raamatukogus ega Saue omas.