esmaspäev, 30. november 2020

Facebooki õeluskotid

Kas teil on ka Facebooki sõbralistis õeluskotte liikvel?  Ja ei, ma ei pea silmas seda, kui teie sõbralist on lõhenenud maski pooldajate ja vastaste, LGBT-liikumise toetajate ja vastaste, Kuuuurija vaatajate ja mittevaatajate jms kriteerumide alusel. Vaid nagu päris kärukeeramist.

Mul on sellusteks kärukeerajateks tädid. Ma ei ole kindel, et nad ise ka ämblikuid armastavad, aga nad puhtalt kiusu pärast pildistavad iga jumala isendit ja riputavad siis näoraamatusse üles. Võimalikult suureformaadilisena sealjuures. Eriline õnnehetk on neil aga siis, kui netiavarustes leidub mõni liikvele läinud videoklipp, mille peategelane on eriti massiivne lülijalgne. Kui selle klipi või foto juures on veel ka uudis, et taolist isendit on nähtud mõnes Eestimaa paigas või toidupoes, siis on neil päev korda läinud. Mida geograafiliselt lähemal see paik nende õetütardele (jah, meid ä-kartjaid on rohkem kui üks) on, seda rõõmsamalt nad käsi kokku hõõruvad.

Täna oli jälle selline päev (ja see pole veel lõppenud). Suure ja rohelise ä-pilt feissas. Kahjuks juhtus nii, et just selle pildi all kommentaariumis said oma ala spetsialistid asuda arutama eriti ohtlikke kohti, kus võib ä-sid näha ja lahata nende kahjutuks tegemise teemasid. 




Omaette küsimus on, et kuidas sa külastad seda kommentaariumi, loed teiste vastuseid ja kommi kaasa, kui sa ei saa seal lehel käia... Rääkimata sellest, et kogu päeva jooksul viskab ju seda ä-pilti kogu aeg ette. Pidevalt pead feissat kerides üht kätt näo ees hoidma ja kui siis ülemise vasakpoolse koiva esimene varvas paistma hakkab, lööd silmad plaksti! kinni ja kerid kiiresti edasi. Samas mitte liiga palju edasi, sest siis ei saa kommentaare lugeda. 

Üldiselt olen ma sellest mustmiljon korda rääkinud juba, et üks peamisi ohukohti on kraanikausi ümbrus. No eks nii nagu sina ja mina leiame end aeg-ajalt toidupoes veiniriiulite vahelt, nii leiavad ä-d end kraanikausi juurest... janu on kõikidel üks (nüüd me teame, kuidas Ehin raamatule pealkirja leidis). Üldiselt on nad siiski võrdlemisi viisakad ja päeval väga jooma ei trügi, mu meelest janutab neil just öösiti. Seepärast peab just kraanikausi juures kontrollima eriti hoolikalt üle kõik tassid-klaasid. Ja siinkohal te vaid tulge mulle rääkima, kui lahedad on tumeda sisuga tassid... Taanis näiteks oli kombeks gaseeritud vett plekkpurki villida (no nagu koola või õlu vms joogid), seda purki aga enamasti sa ühekorraga ära ei joonud, jätsid poolikult järgmist januhetke ootama... No jah, ma ei jätka siinkohal.

Teine koht on rätikud, eelkõige niisked rätikud. Köögis mul see mingil põhjusel (ega ma kurda ka selle üle!) probleemiks pole, küll aga Hiiumaal vannitoas. Rätikunagi on akna kõrval, mis on pool aastast kogu aeg lahti ja no ime see neil pikakoivalistel sealtkaudu sisse vupsata. Duši all ma käingi nii, et enne dušinurka astumist võtan vannilina kahe sõrme vahele, teise kahe käe sõrmega kontrollin õrnalt rätivolte. Kui tundub, et on olukord kontrolli all (see mulje võib olla ekslik, ära kunagi usalda kedagi, kel on rohkem kui kaks jalga), võta lina julgemalt pihku ja peksan vastu istumisalust kogu jõuga mõlemalt poolt kuni viis minutit. Seejärel, kui rätik peaks teoreetiliselt ja ka praktiliselt olema ä-vaba, asetan selle kohta, kust ma saan seda ka duši all mõnuledes (tegelikkuses olen selleks hetkeks juba nii väsinud, et mõnulemisest pole juttugi) jälgida ja voilà, astungi dušinurka ja saan end viimaks pesta.


pühapäev, 29. november 2020

Raamatud või nii...

"Ma ei kasuta ju instat..."
"Ei, mingisse FB gruppi ma küll liikmeks ei tule!"
"Goodreads on nii keeruline, mul läheb kogu aeg meelest seal käia!"

... ja samas vaimus edasi. Selgub, et mida rohkem kanaleid sõna levitamiseks, seda rohkem ka vastuargumente, miks üks või teine kanal ikka ei sobi lugemiseks. Ma olen väsinud seda vingu kuulamast ja olgu siis nii. Kopeerin siis oma lugemismuljed tulevikus ka siia ja kui ma just ära ei väsi, siis püüan täna tõsta blogisse ka käesoleva aasta lugemismuljeid (aga need lähevad enam-vähem lugemisdaatumite järgi, seega kerige aga arhiivis või kasutage teemasilti "loetud2020"). Ma ei garanteeri, et ma kõik tänavu (seni!) loetud 126 raamatut siia jaksan vedada, aga ma teen, mis suudan. 


laupäev, 28. november 2020

"Õitsengu äärel"

 "Õitsengu äärel" Vahur Afanasjev


Mulle meeldib, kuidas Afanasjev karakterid välja joonistab, nad on väga terviklikud ja veenvad, nende pähe pandud mõtted haagivad mu jaoks hästi. See on see pool, mida ma enim naudin tema juures ja GR maksimumhinde teeniski raamat küllap seetõttu.

Kui nüüd aga vaadelda teemaderingi ja käsitlust, siis tahaks ma nina kergelt vingu tõmmata. Kuidagi palju sai siin kõike ühte patta. Minu jaoks vähemalt. Lugedes tekkis kohati peas tohuvabohu (kuigi ega me ju kunagi päris täpselt tea, kas võis selles süüdi olla hoopis lugeja enda meeleseisund? Tõsi, lugesin kainelt ja ärksas meeleolus, tänan küsimast!) Lugedes küll kiiresti ja järjest, pidin siiski vahepeal tagasi lehitsema, et oot-oot, kes see nüüd ikkagi oli või mis projektiga tema seotud oli. Raamatu teises pooles hakkas pilt juba selgeks saama, aga no siis tuli mängu hulk vangerdusi ja kokkumänge ja salaplaane ja... jälle jooksutas mul kõvaketta kokku 🙂 Seega ei ole see kindlasti lektüür, mida lugeda paari lehekülje kaupa õhtuti enne uinumist.

"Mõista vanaisa on sama hea kui mõista ajalugu."



esmaspäev, 23. november 2020

"Minu sünge Vanessa"

 "Minu sünge Vanessa" Kate Elizabeth Russell


Ma arvasin, et paremini kui Nabokovi "Lolitas" ei ole võimalik antud teemat käsitleda. Ma eksisin. See siin on veel sügavam, haaravam ja mulle näib, et... tõetruum. Muide, "Minu sünget Vanessat" võiksid lugeda julgesti needki, kelle jaoks "Lolita" kirjeldused liiga perverssed ja räiged tundusid. Siinne nümfett on veidi vanem ja kirjeldustes on vähem brutaalsust (kas võib põhjuseks olla naisuator?).
Ja tasakaal, minu jaoks olid Vanessa ja tema õpetaja Jacob Strane äärmiselt võrdsetel kaalukaussidel. Kord tundus üks rohkem vastutav ja süüdi olevat, siis jälle teine. Oli hetki, mil nii üks kui teine võis end määratleda ohvrina ja samas tajusid nad suhte erinevates etappides ka oma võimu teise osapoole üle. Peen manipulatsioon ja mäng mõlemalt poolt, ütleks. Käsi südamel, mulle tundub, et sageli nii ongi, kuigi ühiskondlik hüsteeria püüab kangesti muidugi mustvalget rada astuda.
Väga hea psühholoogilise pingestatusega on siin lugeja ees lahti harutatud, kuidas selline suhe kujuneb, mismoodi areneb ja kuidas asjaosalisi mõjutab.
Raudne soovitus.



kolmapäev, 18. november 2020

"Jumalik märk"

 "Jumalik märk" Ester Urbala


Goodreadsi (seni) vähene tagasikaja annab aimu, et see kogumik tekitab ilmselt lugejates segadust. Mingil põhjusel. Äkki on liiga lihtne? No et kui novellilaadsed lookesed, siis peaks hästi diibid olema? Kuna mul on lühiproosaga keerulised suhted, siis mulle just passib, kui on selge, konkreetne, soovitavalt õrna vimkaga ja humoorikas. Ja seda need lood valdavalt ka olid.
Kes aga novelle päriselt vihkavad, siis tegelikult on läbivalt üks ja sama peategelane, koguni üks kõrvaltegelanegi hüppab läbi korduvalt, seega loe kas või nagu romaanihakatist.

Erilist äratundmisrõõmu võiksid tunda küpses eas (pakun suisa alates 35+ vanuses), pigem kassi ja kaktusega hängivad ja end naisinimeseks pidavad lugejad. No ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis võite olla ka nooremad ja suhtes, aga ikkagi leida lehekülgedelt hetki oma elust 
🙂
 Sest no kas ei ole teil ette tulnud, et peate kodunt lahkudes teksastel nööbi lahti jätma (halvemal juhul tripsukese jagu lukkugi!)? Või olete arstikabinetis end liiga agaralt lahti koorinud? Ja samas vaimus edasi.
Värskendav lektüür, seda ma ütlen.



teisipäev, 17. november 2020

"Meie mesilased"

 "Meie mesilased. Tuhat tüdrukut tagaõues" Krista Kivisalu


Ei ole ma mesinik, pole selle mõttega kunagi mänginud ka ja ega ma päris lähedalt ühtegi mesinikku tunnegi ja kui aus olla, siis tarbin mett üldse kahetsusväärselt vähe (peamiselt pardi ja seaprae masseerimiseks ja salatikastmeks), aga... no küll oli haarav lugemine. Milline põnev ja veider ja nutikate tegelastega maailm, ma ütlen.
Mõelda vaid, kuidas mesilased omavahel suhtlevad, kuidas mesilasema välja vahetavad, kui kõrgel neil pulmalend aset leiab. Ahaa, ja mesilastel võib ka kõht lahti olla! Ja kuidas nad tarru pugenud hiirt kohtlevad (lõpuks laipa palsameerides). Või kas mesilased ka magavad, joovad vett, ja neil on viis silma. Ja mesilasemasid saadetakse koguni postiga! Või et mida teha sülemiga, kui see su aeda juhtub potsatama. Ma mäletan lapsepõlvest, et meie aeda puu otsa ükskord selline seltskond laekus, aga ega ma mäleta küll, kas ja mida me nendega tegime.
Ma ei tea, et ma autorilt midagi varem lugenud oleksin, aga kadestamisväärselt hea sulega on ta küll.


P.S. Kas ma olen ainus, kellel alapealkiri "Tuhat tüdrukut tagaõues" viib mõtted isand Konnale?

neljapäev, 12. november 2020

"See pole küll täna trahvi saanud!"

 Täpselt kuu varem sai võetud ette teekond Hiiumaalt Saaremaale teatrisse, sellise õrnalt valusa varahommikuse ärkamisega (mis oma olemuselt ju ei olegi kuigi valus, aga lihtsalt see kella peale ärkamine tekitab õrnalt trotsi). Seekord siiski ei pidanud end 8:15 praamile ajama, piisas 11:30 praamist.

Mul on Hiidu minnes iga jumala kord viisakamad riided ja jalatsid ka kotis, aga seekord tundus selline kiire käik. Lisaks on ju kõik hiidlased koroonas ja kes ei ole, need värisevad toas, seega teadsin, et suuremat sorti seltsielu pole oodata ja mis ma siis ikka mitut kotti pakin, raamatud ja töövahendid peale ja punuma.

Ja kuna see teatriretk tuli absoluutselt planeerimatult, oli praamilt maha saades esimene mure mõni suurem pood leida, kus Tiiu talutütrekene endale mõne viisakama sõba ja viisu saaks. Pärnusse Kaubamajakasse jõudes andsin endale aega täpselt ühe tunni ja 15 minutit, selle ajaga pidin leidma kleidi, sukad, kingad/saapad, külakostiks ka midagi. Käekell oli õnneks olemas, seda ei pidanud ostma hakkama, niisamuti kõrvarõngad. 
Aega kulus täpselt tund (ja isegi T.-le leidsime pintsaku!)

Pärnust saime kenasti liikuma. Päeva märksõnaks oli udu, mis oli loojuva päikese aegu eriti kaunis. 


Uduses kurvis sõitis vastu see buss. Õnneks on mul kiire reageerimisega juht, seega paarkümmend pügalat sai maha vajutatud, aga nuneh, videosse jäi siiski piisavalt. Kõik see "võidetud" aeg nulliti mõnuga nüüd ära.




Kui lammas konsumeeritud, siis ootas Ugala ja "Peer Gynt".
Ma tunnistan, et olin renoveeritud Ugalas esimest korda. Lihtsalt ei ole leidnud endas seda jõudu, et pärast Viljandist lahkumist sinna teatrisse minna. Kuidagi on selline... tõrge.

Esiteks olgu öeldud, et viljandlased olid äärmiselt eeskujulikud maskide kandjad. Ma ei ole sellist maskide osakaalu publiku hulgas veel kordagi näinud (ja ma käin hetkel nii 1-2 etendust nädalas, erinevates kohtades). Teiseks, ma olen vanaks jäänud :) Täiesti uus põlvkond on peale tulnud. Või oli gümnaasiumil mingi suuremat sorti ühiskülastus...? Publik oli ikka väga noor. Väga ühesuguselt riides. 



Etendusest. Ajaränd. Need suure saali etendused on täielik nostalgialaks kusagilt 90ndatest. Ma tajusin järsku, kui raske on tegelikult lavasügavuses mängu ikka jälgida. Kui sinult võetakse miimika ja pisiasjad, siis jääbki vaid üldine pilt (ja ma olin niigi 5. reas). Liikumine ja koreograafia oli vahva ja selle jaoks suur lava tõepoolest sobis, teksti jaoks mitte nii väga. 
Danzumees kirjutas, et pärast vaheaega oli saalist lahkujaid. Neid oli seegi kord, aga vist mitte siiski hoomatav hulk. Mulle meeldis mu "pinginaaber", kes vahetpidamata raskelt ohkas. Aga see võis olla ka tingitud maskist, läbi selle ongi vist suht vastik hingata. Võib-olla ta aga norskas, ei tea. 
Ja eriline lemmik oli üks särtsakas paarike 3. reas, kes naeris iga võimaliku ja võimatu nalja peale. Ja mitte niisama tuimalt, vaid kaasaelavalt. Mis see tähendab? No näiteks seda, et sa nappide väljendite või häälitsustega elad kaasa ja kinnitad üle nalja ("ei ole!", "päris hea" jms), lisaks intensiivsed peavangutused ja -raputused. Nii armas. 
Näitlejad, ka need noored, olid head vaadata. Kütsarist, Vadist ja Sorost ei saa ka kunagi küllalt. 
Ah, no tore ikka. Äkki varsti ei saagi enam teatrisse, nii et ei tohi pipardada.


Koduteele asumine oli raske, sest ema kaasa antud soolakurgid ja -seened, tatraleib jms oli auto kenasti toidulõhna täis ajanud. Ja noh, tuletan meelde, et normaalse kiirusega me ju ka sõita ei saanud. Tuterda siis sedasi Tallinnani, kõik kihutavad sinust mööda, nii piinlik. Iga kord, kui keegi jälle tagatulesid näitas, ohkasime raskelt ja nentisime: "See pole küll täna trahvi saanud!".


13 tundi ja käidud nagu naksti see tavalisest veidi kulukam Soonlepa-Pärnu-Viljandi-Tallinn teatritrip.



kolmapäev, 11. november 2020

"See habras elu"

 Nagu autor isegi ütleb - fragmentaarium. Toredad mõtted ja lõigukesed, mis tekkinud ühe või teise filmi tegemise käigus. Põnevad ja suure südamega inimesed, lähemalt ja kaugemalt. Hiidlastest on kaante vahele sattunud Vilma Tikerpuu.

Põnevalt mõjus mustlasteema, vaat neist tahaks küll filmi näha.




esmaspäev, 9. november 2020

"Köögikurat"

 "Mees 5. Köögikurat" Herkki Ruubel


Räägime esmalt, mis oli hästi. Resto-elu tagatuba on igatahes põnev teema ja kuna ma kahjuks või õnneks pole vastavaid reality-saateid vaadanud, siis oli igatahes tore lugeda. Loomulikult oleks hagu lisanud, kui autor maininuks konkreetseid söögikohti või värvikaid tegelasi, aga eks ole see väikeses konnatiigis ka mõistetav. Paaril korral oli ka ahastav-naljakat situatsioonikoomikat. Kes on elus puljongit vms keetnud, päriselt keetnud!, see mõistab, mis emotsioonid võivad köögitiimis valitseda, kui üks algaja reipalt kondid kurnab (vedelik kraanikaussi, ma igaks juhuks täpsustan) ja siis tuleb küsima, et mis nendega teha vaja 
🙂
 Või see trühvli prügisse kihutamine 
🙂
 Kusjuures trühvel, kurivaim, lõhnab ja näeb tõepoolest selline välja, et ega isegi võiks selle ettevaatlikult kahe sõrme vahel prügikasti saata 
🙂


Mõõdukalt lühikesed lood on mugavad lugeda, lisaks oli autor vapralt püüdnud neile hoogsad lõpud keerata.

Mis oli halvasti? Ikka see vana teema: hirmsasti vajaks raamat tihedate pulkadega reha ja kindlakäelist rehitsejat lisaks. Näpukad ja veidrused nagunii, aga ka tarbetud kordused. Oli aru saada, et kui autor leidis mõne sümpaatse väljendi, siis ta kasutas seda ikka kohe mõnuga, järjepanu (Exceli tabelid, jätkusuutlik jms). Toimetaja oleks võinud siinkohal näpuga näidata. Või mõned lihtlabased võtted, mille ilmselt keegi oli autorile ette siristanud, à la ära sa kohe teemaga pihta hakka, alusta esmalt ilmast. Üldiselt ju õige märkus, et võiks mingi fooni tekitada, ka ajaliselt sündmuse kuhugi asetada, ent ühel hetkel, eriti järjest lugedes hakkab veidi vastu, et "oli talvine laupäev", "oli aprillikuu hommik", oli see, oli teine. Aga jah, jupphaaval lugedes see ilmselt häirima ei hakka.
Odavat populaarsust on samuti püütud taga ajada. Kõiki koerapoosis vargsi piieldud ühtimisi ei pea üles lugema, et lugejale selgeks teha köökides valitsevat kombelõtvust (ma muidugi liialdan, eks neis kollektiivides ongi valdavalt nooremapoolsed töötajad ja seega tehku, mis tahavad 
🙂
 Või kõiki narkotrippe, ropsimisi jms. Vahel on üks delikaatne vihje mõjusam, ei pea kogu salve tühjaks täristama.

Igatahes sümpaatne lugemine ja aitab ehk paremini mõista kokatööd ja restoranielu (nt miks reserveerida laud, pidada kinni kellaajast... ja muidugi need tänapäeva "moehaigused", pagan, selle peale läksin ma ikka täiesti kettasse)



pühapäev, 8. november 2020

Pariis

 Viimased kaks kuud olen ma Triin Lellepi abiga teinud ohtralt kõrvalepõikeid Pariisi pöörastesse seiklustesse. Triin lammutab mõnuga Pariisi müüte, viib lugejad veidratesse paikadesse, odavalt ooperisse, avastab Tinderi pakutavat, võitleb kollavestidega, õpetab Notre-Dame´i põlengut kustutama tulnud päästeametnikke ja mida kõike veel!

"Minu Pariis" oma võlus ja valus on lugemiseks valmis ja juba 12.11 esitleme raamatut Solarise Apollos. Vestlust juhib Mart Sander, muusikalise etteaste, lisaks eelmainituile, teevad ka Diana Klas ja Mikk Langeproon.
Mina lähen, tule Sina ka!



laupäev, 7. november 2020

Nostalgia

 Käisin eile raamatukogus, no et ikka hullemateks päevadeks, mis vist jälle ees, ikka varuda ja varuda. Seal on juba ammu uksel silt, et raamatukogus võib viibida kuni 2 inimest. No väike puust vildakas majake, arusaadav, ei pahanda sugugi. 

Seni pole sellest väga lugu olnud ja keegi nuiaga rahvast välja peksnud, aga seekord oli olukord karmim. Sisse ei saa ja kõik. Rahvas kogunes eeskojas, mis selline nii mõneruutmeetrine. Ja kuna keegi saabujatest ju ei teadnud, on seal sees üks või kaks ohtlikult nakatunud koviiditari, siis pidi raamatukogutüdruk ise ikka vahepeal tõusma ja üle ukse hüüdma: "Järgmine!"

Tuli lapsepõlv meelde, kus arsti juurde tuli ikka vanadesse puumajadesse minna ja kus ka tähtsalt "järgmine!" hüüti. Kõpus olid minu lapsepõlves need arstivärgid vist kokku kolmes erinevas majas. Üks oli küll puust nunnukas, teine oli punane telliskivimaja ja siis nõks moodsam, kus tänasel päeval vist hooldekodu vms, seal käisin põskkoopaid soojendamas mingi veidra agregaadi all.

Hästi pühalik tunne, sõnaga, kui saad ukse taga oodata ja sind hüütakse.

Võtsin oma "Vernon subutex. 2." ja imbusin punastades välja (küllap taas ropp ja labane, nagu esimene osagi). Riiulisse vaadata ei söandanud, et äkki on veel midagi head. Kui tead, et ukse taga järts ootamas, siis hakkad ju ikka kiirustama, et jalust ära saada.



Laekusin nüüd Maarjamaa kõige hullemasse koroonapessa. Õuel vaatas vastu nagu kaader mõnest Eesti filmist, näiteks "November" või midagi säärast. Hetkel jaotame rolle.







kolmapäev, 4. november 2020

"Monument"

 Tahtsin pealkirja jätta jutumärkidesse panemata, aga siis sain aru, et mõned mu Viljandi lugejad võivad loota, et valan õli tulle seoses sealse kunsti-skandaaliga, seda mul aga küll plaanis pole (kuigi tõepoolest, kui keegi ütleb Viljandi ja Jaak Joala, siis tahaks esimese hooga öelda... möhh?).

Aga sedapuhku siis ikka Kinoteatri ja Von Krahli koostöölavastus "Monument", võis siis originaalis "Stück Plastik". Laval on ühe perekonna näol kenake mudel meie tänapäeva ühiskonnast, üsna loomutruu sealjuures. Ja kõige algpõhjus, üllatus-üllatus!, ikka see va läheduse puudus (võib ka lihtsustada ja taandada kõik seksile, kui soovite, mõte jääb samaks). Nii et kuni moodne maailm propageerib üksikisikukeskset või friigirikast ühiskonda ja toodab egomaniakke (mis on omakorda seotud tarbimiskultuuriga), siis jätkub selle vankri allamäge sõit. Kahjuks. 

Evelin Võigemast oli ka kohutavalt stiilipuhas. Ma näen iga jumala päev naisi, kes on nii totaalses segaduses, ei tea, mis suunas rapsida, samas nad ei suuda seda ka tunnistada, midagi ette võtta, siis nad keeravad käru hoopis enda lähedastele, ja kui veenvad nad kõige selle juures veel on :) Just-just, need moodsad hipsternaised on need kõige hirmsamad, seda ma ütlen. Enamasti on need just need tüübid, kes väidavad, et on tohutult tolerantsed, ja siis... eks ole. Või et nad ruttavad maailma päästma, loobudes sellest, teisest või kolmandast... adumata, et teevad kuidagi teistpidi kahju "päästetavale". Olgu selleks siis loodus, loomad, toidulaud vms. Aga ärge lootkegi, et ma sellele libedale teele astun ja pikemalt räägin (ei saaks ka, sest blogiruum võiks otsa saada).

Perepojast võiks ka pikalt rääkida, aga see teema on juba rohkem läbi mängitud (esimesena turgatab pähe VAT Teatri "Kolm versiooni elust" laps :)

Markus Luige kehastatud kunstnik oli ka äärmiselt reaalne ja... no tegelikult ka, neist nii mõnigi ongi just täpselt selline - omaenese kosmosest maksimaalselt pöördes ja muudes asjades puhta sooda. 

Kui midagi ette heita, siis Niinemets, erutusseisundis, kippus diktsiooni kaotama. Mis on muidugi inimlikult mõistetav, sest dialoogid (või peaks suisa ütlema "röökimismonoloogid"? sama käib ka Võigemasti kohta - mul oli tema hääle pärast päris mure kohe, oli kuulda, kuidas see väsis, aga diktsioon säilis, kiidan) olid ikka meeletult intensiivsed ja kui pidi kehastama ka ülimat ärritusastet, siis pole imestada... Lihtsalt nii mõndagi läks kaduma ja ka kõrval ja selja taga oli kuulda, et vaatajad küsisid vahepeal kaaslaselt üle, et mis ta nüüd ütles. 

P.S. Mari Jürjensi kohta tahaks ju ka midagi ütelda, aga ei oska, oli teine võrreldes nende poolearuliste frustreerunud tüüpidega kuidagi vaikne ja eluterve. 

Foto pärit kodulehelt


pühapäev, 1. november 2020

See salapärane käekott...

 ... on ilmselgelt üle müstifitseeritud. Vähemalt minu puhul. Indigoaalase postitusest ajendatuna jäin enda koti sisu peale mõtlema. Aga no eriti palju mõtteainet see ju ei anna. Põhjus on lihtne - kasutan võimalikult väikest käekotti :)

Ma olen ka kunagi Muumimamma olnud, igatahes mulle kunagi gümnaajal paaril korral nii öeldi, mu lahmaka koti tõttu. Ka hilisemas elus on ette tulnud neid suuri ja õudseid käekotte. Ma ei tea, mis mul siis viga oli, et neid eelistasin. Ja kui ma siis säherduse koti sisse vaatasin, siis oli seal ikka päris mõttetu kultuurkiht tihtilugu. No ei ole vaja igasugust jama endaga kaasas kanda. Raamatuid jällegi üle ühe nagunii korraga uksest välja astudes kaasa ei võta ja selle ühegi võtan pigem näppu, hea kohe vajadusel lahti lüüa ja lugeda. Ja mingit õudsuurt käekotti pooltühjana nagu ka pole mõistlik vedida.

Nüüd on juba ammu kott pisike ja ka parima tahtmise korral ei saa liigset jama sinna suruda (kui vahel palutakse autovõti sinna panna, siis pööritan silmi ja ajan kulmud kolmnurka, sest võtab mu ainsad vabad ruutsentimeetrid ära). 



"Samose päevaraamatud"

 "Samose päevaraamatud, ehk, kadunud maailma otsimas" Aldo Maksimov


Seda raamatut ma ootasin ja siis... natuke pettusin. Jälgin Samose FB lehte ja pean tunnistama, et sealsed lühikesed postitused on pärlid. Raamatus need pärlid aga veidi kahvatusid. Kas ei ole Maksimov pika-jutu-mees või on probleem selles, et ta kirjutas raamatuks päevikukatkendid ja artiklid esialgsel kujul. Üks vorm ei pruugi töötada igas kohas, vahel on abi läbi kirjutamisest ja kustutamisnupu kasutamisest (vastik, ma tean). Autor oli selle lihtsa tõe unustanud. Võrratu asja oleks saanud! Praegu tekkis aga palju asjatuid korduseid (mida tegi toimetaja?), lugejale äärmiselt väsitav. Nii mõnigi võõras kreekakeelne väljend oli esimesel korral selgitamata ja selle tõlge anti alles mitmendal esinemiskorral. Või ka lohisevad kohanimede loetelud (sellel laevaliinil need ja need saared ja siis olen käinud nende ja nendel saartel ja see sõber on käinud nendel ja nendel saartel ja sinna ja tänna tahaks veel minna, aga nendel ja nende on juba käidud ja nüüd on aasta see ja see, aga nüüd juba see ja see ja ma olen käinud seal ja seal, aga vaat sinna ja tänna tahaks veel minna... karjuda tahaks, aitäh küsimast!), mis muutusid lugemisel koormavaks. Raamatu algusots oli selles osas võrdlemisi õudne, hiljem läks veidi paremaks. Üldse oleks väheke loogilisem ülesehitus ära kulunud, hetkel oli nii segane, et isegi kaine peaga ei suutnud normaalselt lugeda, rääkimata siis veini konsumeerinult (ehk oli vähese veini viga?)

Mis veel? Positiivsest... mõned mõtted, m i k s Eestist mindi, olid loogilised ja arusaadavad (kesksoolisuse ületähtsustamine, töökultuuri ja rahvusluse kadumine jms). Teised jälle segased. Hästi paljudel kordadel oleks tahtnud hüüda, et kui muidu ei meeldi, ela siis Hiiumaal (värske kala vms tuleb otse ukse taha ja maru värskelt, kõik teenindussektori inimesed tunnevad ja teavad sind, kahe jalaga maa peal olemise oskus ja harjumus on säilinud, aja kulgu suhtumine jne). Hiidlased ja kreeklased on ikka väga sarnased (arvan, ehk loomuvastaselt ja ennatlikult, et sama on nii mõnigi muu kõrvalisem ja ääremaisem kinnine kogukond, aga ega Maksimov ju ka ei võrdle ateenalasi ja samoslasi, nii nagu meie siin ei võrdle pealinlasi ja hiidlasi (saarlasi, muhulasi, vormsilasi, lõunaeestlasi)). Ja üldse, eks kõik algab ikka peeglisse vaatamisest, kui nüüd lõpuni aus olla. Just hiljuti täheldasin, et mu kodupood siin mandril, Kadriorus, mis asub liikluse sõlmpunktis ja kus käib päris palju kliente läbi ja kuhu mina satun vaevalt kolmandiku osa aastast, on samuti väga... märkav, tähelepanelik, vahetu ja siiras. Eks ikka loeb, kes ja mis ise oled. Ja äkki oli autor Eestis olles ka ise veidi teistsugune, uues keskkonnas kasvab mõnikord inimesele veidi teistsugune kest?

Maksimovi juttu usun ja noogutan sügavmõtteliselt kaasa, kui ta on juba 20 aastat järjepanu Samosel elanud, päriselt. Muidu aga, Samos on võrratu, siiras, äge, eriline, ilus, südamlik ja palju mälestusi andnud (viimatine küll aastast 2013). Jään igatsema, vägagi, soov on uuesti minna, kui taas lastakse.

P.S. Aga kui Kreeka-igatsus põues kraabib, siis igatahes võib proovida lugeda!