Pühapäev, 1. november 2020

See salapärane käekott...

 ... on ilmselgelt üle müstifitseeritud. Vähemalt minu puhul. Indigoaalase postitusest ajendatuna jäin enda koti sisu peale mõtlema. Aga no eriti palju mõtteainet see ju ei anna. Põhjus on lihtne - kasutan võimalikult väikest käekotti :)

Ma olen ka kunagi Muumimamma olnud, igatahes mulle kunagi gümnaajal paaril korral nii öeldi, mu lahmaka koti tõttu. Ka hilisemas elus on ette tulnud neid suuri ja õudseid käekotte. Ma ei tea, mis mul siis viga oli, et neid eelistasin. Ja kui ma siis säherduse koti sisse vaatasin, siis oli seal ikka päris mõttetu kultuurkiht tihtilugu. No ei ole vaja igasugust jama endaga kaasas kanda. Raamatuid jällegi üle ühe nagunii korraga uksest välja astudes kaasa ei võta ja selle ühegi võtan pigem näppu, hea kohe vajadusel lahti lüüa ja lugeda. Ja mingit õudsuurt käekotti pooltühjana nagu ka pole mõistlik vedida.

Nüüd on juba ammu kott pisike ja ka parima tahtmise korral ei saa liigset jama sinna suruda (kui vahel palutakse autovõti sinna panna, siis pööritan silmi ja ajan kulmud kolmnurka, sest võtab mu ainsad vabad ruutsentimeetrid ära). 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar