"Monument"

 Tahtsin pealkirja jätta jutumärkidesse panemata, aga siis sain aru, et mõned mu Viljandi lugejad võivad loota, et valan õli tulle seoses sealse kunsti-skandaaliga, seda mul aga küll plaanis pole (kuigi tõepoolest, kui keegi ütleb Viljandi ja Jaak Joala, siis tahaks esimese hooga öelda... möhh?).

Aga sedapuhku siis ikka Kinoteatri ja Von Krahli koostöölavastus "Monument", võis siis originaalis "Stück Plastik". Laval on ühe perekonna näol kenake mudel meie tänapäeva ühiskonnast, üsna loomutruu sealjuures. Ja kõige algpõhjus, üllatus-üllatus!, ikka see va läheduse puudus (võib ka lihtsustada ja taandada kõik seksile, kui soovite, mõte jääb samaks). Nii et kuni moodne maailm propageerib üksikisikukeskset või friigirikast ühiskonda ja toodab egomaniakke (mis on omakorda seotud tarbimiskultuuriga), siis jätkub selle vankri allamäge sõit. Kahjuks. 

Evelin Võigemast oli ka kohutavalt stiilipuhas. Ma näen iga jumala päev naisi, kes on nii totaalses segaduses, ei tea, mis suunas rapsida, samas nad ei suuda seda ka tunnistada, midagi ette võtta, siis nad keeravad käru hoopis enda lähedastele, ja kui veenvad nad kõige selle juures veel on :) Just-just, need moodsad hipsternaised on need kõige hirmsamad, seda ma ütlen. Enamasti on need just need tüübid, kes väidavad, et on tohutult tolerantsed, ja siis... eks ole. Või et nad ruttavad maailma päästma, loobudes sellest, teisest või kolmandast... adumata, et teevad kuidagi teistpidi kahju "päästetavale". Olgu selleks siis loodus, loomad, toidulaud vms. Aga ärge lootkegi, et ma sellele libedale teele astun ja pikemalt räägin (ei saaks ka, sest blogiruum võiks otsa saada).

Perepojast võiks ka pikalt rääkida, aga see teema on juba rohkem läbi mängitud (esimesena turgatab pähe VAT Teatri "Kolm versiooni elust" laps :)

Markus Luige kehastatud kunstnik oli ka äärmiselt reaalne ja... no tegelikult ka, neist nii mõnigi ongi just täpselt selline - omaenese kosmosest maksimaalselt pöördes ja muudes asjades puhta sooda. 

Kui midagi ette heita, siis Niinemets, erutusseisundis, kippus diktsiooni kaotama. Mis on muidugi inimlikult mõistetav, sest dialoogid (või peaks suisa ütlema "röökimismonoloogid"? sama käib ka Võigemasti kohta - mul oli tema hääle pärast päris mure kohe, oli kuulda, kuidas see väsis, aga diktsioon säilis, kiidan) olid ikka meeletult intensiivsed ja kui pidi kehastama ka ülimat ärritusastet, siis pole imestada... Lihtsalt nii mõndagi läks kaduma ja ka kõrval ja selja taga oli kuulda, et vaatajad küsisid vahepeal kaaslaselt üle, et mis ta nüüd ütles. 

P.S. Mari Jürjensi kohta tahaks ju ka midagi ütelda, aga ei oska, oli teine võrreldes nende poolearuliste frustreerunud tüüpidega kuidagi vaikne ja eluterve. 

Foto pärit kodulehelt