Facebooki õeluskotid

Kas teil on ka Facebooki sõbralistis õeluskotte liikvel?  Ja ei, ma ei pea silmas seda, kui teie sõbralist on lõhenenud maski pooldajate ja vastaste, LGBT-liikumise toetajate ja vastaste, Kuuuurija vaatajate ja mittevaatajate jms kriteerumide alusel. Vaid nagu päris kärukeeramist.

Mul on sellisteks kärukeerajateks tädid. Ma ei ole kindel, et nad ise ka ämblikuid armastavad, aga nad puhtalt kiusu pärast pildistavad iga jumala isendit ja riputavad siis näoraamatusse üles. Võimalikult suureformaadilisena sealjuures. Eriline õnnehetk on neil aga siis, kui netiavarustes leidub mõni liikvele läinud videoklipp, mille peategelane on eriti massiivne lülijalgne. Kui selle klipi või foto juures on veel ka uudis, et taolist isendit on nähtud mõnes Eestimaa paigas või toidupoes, siis on neil päev korda läinud. Mida geograafiliselt lähemal see paik nende õetütardele (jah, meid ä-kartjaid on rohkem kui üks) on, seda rõõmsamalt nad käsi kokku hõõruvad.

Täna oli jälle selline päev (ja see pole veel lõppenud). Suure ja rohelise ä-pilt feissas. Kahjuks juhtus nii, et just selle pildi all kommentaariumis said oma ala spetsialistid asuda arutama eriti ohtlikke kohti, kus võib ä-sid näha ja lahata nende kahjutuks tegemise teemasid. 

Omaette küsimus on, et kuidas sa külastad seda kommentaariumi, loed teiste vastuseid ja kommi kaasa, kui sa ei saa seal lehel käia... Rääkimata sellest, et kogu päeva jooksul viskab ju seda ä-pilti kogu aeg ette. Pidevalt pead feissat kerides üht kätt näo ees hoidma ja kui siis ülemise vasakpoolse koiva esimene varvas paistma hakkab, lööd silmad plaksti! kinni ja kerid kiiresti edasi. Samas mitte liiga palju edasi, sest siis ei saa kommentaare lugeda. 

Üldiselt olen ma sellest mustmiljon korda rääkinud juba, et üks peamisi ohukohti on kraanikausi ümbrus. No eks nii nagu sina ja mina leiame end aeg-ajalt toidupoes veiniriiulite vahelt, nii leiavad ä-d end kraanikausi juurest... janu on kõikidel üks (nüüd me teame, kuidas Ehin raamatule pealkirja leidis). Üldiselt on nad siiski võrdlemisi viisakad ja päeval väga jooma ei trügi, mu meelest janutab neil just öösiti. Seepärast peab just kraanikausi juures kontrollima eriti hoolikalt üle kõik tassid-klaasid. Ja siinkohal te vaid tulge mulle rääkima, kui lahedad on tumeda sisuga tassid... Taanis näiteks oli kombeks gaseeritud vett plekkpurki villida (no nagu koola või õlu vms joogid), seda purki aga enamasti sa ühekorraga ära ei joonud, jätsid poolikult järgmist januhetke ootama... No jah, ma ei jätka siinkohal.

Teine koht on rätikud, eelkõige niisked rätikud. Köögis mul see mingil põhjusel (ega ma kurda ka selle üle!) probleemiks pole, küll aga Hiiumaal vannitoas. Rätikunagi on akna kõrval, mis on pool aastast kogu aeg lahti ja no ime see neil pikakoivalistel sealtkaudu sisse vupsata. Duši all ma käingi nii, et enne dušinurka astumist võtan vannilina kahe sõrme vahele, teise käe kahe sõrmega kontrollin õrnalt rätivolte. Kui tundub, et on olukord kontrolli all (see mulje võib olla ekslik, ära kunagi usalda kedagi, kel on rohkem kui kaks jalga), võtan lina julgemalt pihku ja peksan vastu istumisalust kogu jõuga mõlemalt poolt kuni viis minutit. Seejärel, kui rätik peaks teoreetiliselt ja ka praktiliselt olema ä-vaba, asetan selle kohta, kust ma saan seda ka duši all mõnuledes (tegelikkuses olen selleks hetkeks juba nii väsinud, et mõnulemisest pole juttugi) jälgida ja voilà, astungi dušinurka ja saan end viimaks pesta.