"See pole küll täna trahvi saanud!"

 Täpselt kuu varem sai võetud ette teekond Hiiumaalt Saaremaale teatrisse, sellise õrnalt valusa varahommikuse ärkamisega (mis oma olemuselt ju ei olegi kuigi valus, aga lihtsalt see kella peale ärkamine tekitab õrnalt trotsi). Seekord siiski ei pidanud end 8:15 praamile ajama, piisas 11:30 praamist.

Mul on Hiidu minnes iga jumala kord viisakamad riided ja jalatsid ka kotis, aga seekord tundus selline kiire käik. Lisaks on ju kõik hiidlased koroonas ja kes ei ole, need värisevad toas, seega teadsin, et suuremat sorti seltsielu pole oodata ja mis ma siis ikka mitut kotti pakin, raamatud ja töövahendid peale ja punuma.

Ja kuna see teatriretk tuli absoluutselt planeerimatult, oli praamilt maha saades esimene mure mõni suurem pood leida, kus Tiiu talutütrekene endale mõne viisakama sõba ja viisu saaks. Pärnusse Kaubamajakasse jõudes andsin endale aega täpselt ühe tunni ja 15 minutit, selle ajaga pidin leidma kleidi, sukad, kingad/saapad, külakostiks ka midagi. Käekell oli õnneks olemas, seda ei pidanud ostma hakkama, niisamuti kõrvarõngad. 

Aega kulus täpselt tund (ja isegi T.-le leidsime pintsaku!)

Pärnust saime kenasti liikuma. Päeva märksõnaks oli udu, mis oli loojuva päikese aegu eriti kaunis. 

Uduses kurvis sõitis vastu see buss. Õnneks on mul kiire reageerimisega juht, seega paarkümmend pügalat sai maha vajutatud, aga nuneh, videosse jäi siiski piisavalt. Kõik see "võidetud" aeg nulliti mõnuga nüüd ära.

Kui lammas konsumeeritud, siis ootas Ugala ja "Peer Gynt".

Ma tunnistan, et olin renoveeritud Ugalas esimest korda. Lihtsalt ei ole leidnud endas seda jõudu, et pärast Viljandist lahkumist sinna teatrisse minna. Kuidagi on selline... tõrge.

Esiteks olgu öeldud, et viljandlased olid äärmiselt eeskujulikud maskide kandjad. Ma ei ole sellist maskide osakaalu publiku hulgas veel kordagi näinud (ja ma käin hetkel nii 1-2 etendust nädalas, erinevates kohtades). Teiseks, ma olen vanaks jäänud :) Täiesti uus põlvkond on peale tulnud. Või oli gümnaasiumil mingi suuremat sorti ühiskülastus...? Publik oli ikka väga noor. Väga ühesuguselt riides. 

Etendusest. Ajaränd. Need suure saali etendused on täielik nostalgialaks kusagilt 90ndatest. Ma tajusin järsku, kui raske on tegelikult lavasügavuses mängu ikka jälgida. Kui sinult võetakse miimika ja pisiasjad, siis jääbki vaid üldine pilt (ja ma olin niigi 5. reas). Liikumine ja koreograafia oli vahva ja selle jaoks suur lava tõepoolest sobis, teksti jaoks mitte nii väga. 

Danzumees kirjutas, et pärast vaheaega oli saalist lahkujaid. Neid oli seegi kord, aga vist mitte siiski hoomatav hulk. Mulle meeldis mu "pinginaaber", kes vahetpidamata raskelt ohkas. Aga see võis olla ka tingitud maskist, läbi selle ongi vist suht vastik hingata. Võib-olla ta aga norskas, ei tea. 

Ja eriline lemmik oli üks särtsakas paarike 3. reas, kes naeris iga võimaliku ja võimatu nalja peale. Ja mitte niisama tuimalt, vaid kaasaelavalt. Mis see tähendab? No näiteks seda, et sa nappide väljendite või häälitsustega elad kaasa ja kinnitad üle nalja ("ei ole!", "päris hea" jms), lisaks intensiivsed peavangutused ja -raputused. Nii armas. 

Näitlejad, ka need noored, olid head vaadata. Kütsarist, Vadist ja Sorost ei saa ka kunagi küllalt. 

Ah, no tore ikka. Äkki varsti ei saagi enam teatrisse, nii et ei tohi pipardada.

Koduteele asumine oli raske, sest ema kaasa antud soolakurgid ja -seened, tatraleib jms oli auto kenasti toidulõhna täis ajanud. Ja noh, tuletan meelde, et normaalse kiirusega me ju ka sõita ei saanud. Tuterda siis sedasi Tallinnani, kõik kihutavad sinust mööda, nii piinlik. Iga kord, kui keegi jälle tagatulesid näitas, ohkasime raskelt ja nentisime: "See pole küll täna trahvi saanud!".

13 tundi ja käidud nagu naksti see tavalisest veidi kulukam Soonlepa-Pärnu-Viljandi-Tallinn teatritrip.