"Samose päevaraamatud"

 "Samose päevaraamatud, ehk, kadunud maailma otsimas" Aldo Maksimov

Seda raamatut ma ootasin ja siis... natuke pettusin. Jälgin Samose FB lehte ja pean tunnistama, et sealsed lühikesed postitused on pärlid. Raamatus need pärlid aga veidi kahvatusid. Kas ei ole Maksimov pika-jutu-mees või on probleem selles, et ta kirjutas raamatuks päevikukatkendid ja artiklid esialgsel kujul. Üks vorm ei pruugi töötada igas kohas, vahel on abi läbi kirjutamisest ja kustutamisnupu kasutamisest (vastik, ma tean). Autor oli selle lihtsa tõe unustanud. Võrratu asja oleks saanud! Praegu tekkis aga palju asjatuid korduseid (mida tegi toimetaja?), lugejale äärmiselt väsitav. Nii mõnigi võõras kreekakeelne väljend oli esimesel korral selgitamata ja selle tõlge anti alles mitmendal esinemiskorral. Või ka lohisevad kohanimede loetelud (sellel laevaliinil need ja need saared ja siis olen käinud nende ja nendel saartel ja see sõber on käinud nendel ja nendel saartel ja sinna ja tänna tahaks veel minna, aga nendel ja nende on juba käidud ja nüüd on aasta see ja see, aga nüüd juba see ja see ja ma olen käinud seal ja seal, aga vaat sinna ja tänna tahaks veel minna... karjuda tahaks, aitäh küsimast!), mis muutusid lugemisel koormavaks. Raamatu algusots oli selles osas võrdlemisi õudne, hiljem läks veidi paremaks. Üldse oleks väheke loogilisem ülesehitus ära kulunud, hetkel oli nii segane, et isegi kaine peaga ei suutnud normaalselt lugeda, rääkimata siis veini konsumeerinult (ehk oli vähese veini viga?)

Mis veel? Positiivsest... mõned mõtted, m i k s Eestist mindi, olid loogilised ja arusaadavad (kesksoolisuse ületähtsustamine, töökultuuri ja rahvusluse kadumine jms). Teised jälle segased. Hästi paljudel kordadel oleks tahtnud hüüda, et kui muidu ei meeldi, ela siis Hiiumaal (värske kala vms tuleb otse ukse taha ja maru värskelt, kõik teenindussektori inimesed tunnevad ja teavad sind, kahe jalaga maa peal olemise oskus ja harjumus on säilinud, aja kulgu suhtumine jne). Hiidlased ja kreeklased on ikka väga sarnased (arvan, ehk loomuvastaselt ja ennatlikult, et sama on nii mõnigi muu kõrvalisem ja ääremaisem kinnine kogukond, aga ega Maksimov ju ka ei võrdle ateenalasi ja samoslasi, nii nagu meie siin ei võrdle pealinlasi ja hiidlasi (saarlasi, muhulasi, vormsilasi, lõunaeestlasi)). Ja üldse, eks kõik algab ikka peeglisse vaatamisest, kui nüüd lõpuni aus olla. Just hiljuti täheldasin, et mu kodupood siin mandril, Kadriorus, mis asub liikluse sõlmpunktis ja kus käib päris palju kliente läbi ja kuhu mina satun vaevalt kolmandiku osa aastast, on samuti väga... märkav, tähelepanelik, vahetu ja siiras. Eks ikka loeb, kes ja mis ise oled. Ja äkki oli autor Eestis olles ka ise veidi teistsugune, uues keskkonnas kasvab mõnikord inimesele veidi teistsugune kest?

Maksimovi juttu usun ja noogutan sügavmõtteliselt kaasa, kui ta on juba 20 aastat järjepanu Samosel elanud, päriselt. Muidu aga, Samos on võrratu, siiras, äge, eriline, ilus, südamlik ja palju mälestusi andnud (viimatine küll aastast 2013). Jään igatsema, vägagi, soov on uuesti minna, kui taas lastakse.

P.S. Aga kui Kreeka-igatsus põues kraabib, siis igatahes võib proovida lugeda!