Laupäev, 28. november 2020

"Õitsengu äärel"

 "Õitsengu äärel" Vahur Afanasjev


Mulle meeldib, kuidas Afanasjev karakterid välja joonistab, nad on väga terviklikud ja veenvad, nende pähe pandud mõtted haagivad mu jaoks hästi. See on see pool, mida ma enim naudin tema juures ja GR maksimumhinde teeniski raamat küllap seetõttu.

Kui nüüd aga vaadelda teemaderingi ja käsitlust, siis tahaks ma nina kergelt vingu tõmmata. Kuidagi palju sai siin kõike ühte patta. Minu jaoks vähemalt. Lugedes tekkis kohati peas tohuvabohu (kuigi ega me ju kunagi päris täpselt tea, kas võis selles süüdi olla hoopis lugeja enda meeleseisund? Tõsi, lugesin kainelt ja ärksas meeleolus, tänan küsimast!) Lugedes küll kiiresti ja järjest, pidin siiski vahepeal tagasi lehitsema, et oot-oot, kes see nüüd ikkagi oli või mis projektiga tema seotud oli. Raamatu teises pooles hakkas pilt juba selgeks saama, aga no siis tuli mängu hulk vangerdusi ja kokkumänge ja salaplaane ja... jälle jooksutas mul kõvaketta kokku 🙂 Seega ei ole see kindlasti lektüür, mida lugeda paari lehekülje kaupa õhtuti enne uinumist.

"Mõista vanaisa on sama hea kui mõista ajalugu."



2 kommentaari:

  1. Kas loeksid teist korda ka? Ma seda Serafimat küll teist korda ei loeks enam, liiga jube oli. Õitsengu-raamatut pole veel raatsinud osta...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, ei loeks. Aga see pole muidugi "Õitsengu..." süü, sest ma ju üleüldse ei loe eriti raamatuid teistkordselt, igatahes mitte romaane ja elulugusid.
      Isiklikult mulle meeldis Serafima üks nõks rohkem, ilmselt teema tõttu... see kosmose ja maailmalõpu värk pole lihtsalt minu jaoks.

      Kustuta