"Meie mesilased"

 "Meie mesilased. Tuhat tüdrukut tagaõues" Krista Kivisalu

Ei ole ma mesinik, pole selle mõttega kunagi mänginud ka ja ega ma päris lähedalt ühtegi mesinikku tunnegi ja kui aus olla, siis tarbin mett üldse kahetsusväärselt vähe (peamiselt pardi ja seaprae masseerimiseks ja salatikastmeks), aga... no küll oli haarav lugemine. Milline põnev ja veider ja nutikate tegelastega maailm, ma ütlen.

Mõelda vaid, kuidas mesilased omavahel suhtlevad, kuidas mesilasema välja vahetavad, kui kõrgel neil pulmalend aset leiab. Ahaa, ja mesilastel võib ka kõht lahti olla! Ja kuidas nad tarru pugenud hiirt kohtlevad (lõpuks laipa palsameerides). Või kas mesilased ka magavad, joovad vett, ja neil on viis silma. Ja mesilasemasid saadetakse koguni postiga! Või et mida teha sülemiga, kui see su aeda juhtub potsatama. Ma mäletan lapsepõlvest, et meie aeda puu otsa ükskord selline seltskond laekus, aga ega ma mäleta küll, kas ja mida me nendega tegime.

Ma ei tea, et ma autorilt midagi varem lugenud oleksin, aga kadestamisväärselt hea sulega on ta küll.

P.S. Kas ma olen ainus, kellel alapealkiri "Tuhat tüdrukut tagaõues" viib mõtted isand Konnale?