Käisin eile raamatukogus, no et ikka hullemateks päevadeks, mis vist jälle ees, ikka varuda ja varuda. Seal on juba ammu uksel silt, et raamatukogus võib viibida kuni 2 inimest. No väike puust vildakas majake, arusaadav, ei pahanda sugugi.
Seni pole sellest väga lugu olnud ja keegi nuiaga rahvast välja peksnud, aga seekord oli olukord karmim. Sisse ei saa ja kõik. Rahvas kogunes eeskojas, mis selline nii mõneruutmeetrine. Ja kuna keegi saabujatest ju ei teadnud, on seal sees üks või kaks ohtlikult nakatunud koviiditari, siis pidi raamatukogutüdruk ise ikka vahepeal tõusma ja üle ukse hüüdma: "Järgmine!"
Tuli lapsepõlv meelde, kus arsti juurde tuli ikka vanadesse puumajadesse minna ja kus ka tähtsalt "järgmine!" hüüti. Kõpus olid minu lapsepõlves need arstivärgid vist kokku kolmes erinevas majas. Üks oli küll puust nunnukas, teine oli punane telliskivimaja ja siis nõks moodsam, kus tänasel päeval vist hooldekodu vms, seal käisin põskkoopaid soojendamas mingi veidra agregaadi all.
Hästi pühalik tunne, sõnaga, kui saad ukse taga oodata ja sind hüütakse.
Võtsin oma "Vernon subutex. 2." ja imbusin punastades välja (küllap taas ropp ja labane, nagu esimene osagi). Riiulisse vaadata ei söandanud, et äkki on veel midagi head. Kui tead, et ukse taga järts ootamas, siis hakkad ju ikka kiirustama, et jalust ära saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar