teisipäev, 20. oktoober 2020

Skandinaavia

 "Enigma variatsioonid"

Tegelikult tore lavastus. Kaks meest, pigem hiliskeskealised, ühtmoodi segaduses ja õnnetud, kelle maailma hädad ristuvad-kattuvad-põrkuvad. Esimeses reas võrratu jälgida näitlejatööd. Paar üllatavat, ütleme siis otse, ootamatut pööret. Ohhetad, ahhetad, ja kõik läheb edasi. Pehmolõpu oleks võinud ära jätta, mõne minuti jagu ettepoole tõsta, oli üks koht, kus oleks olnud nii šeff lõpetada. 

Ühes vaatuses, kaks tundi, täiesti okei.



"Tove Janssoni rääkimata lugu"

Ma ei ole muumide fänn, ei raamatu ega multifilmina. Aga Janssoni enda isik kuidagi köidab, läbi aja, puudutab. Filmi kartsin, reklaami põhjal. Põhjendamatult. Vedasin ka 13aastase kaasa. Ei jäänud magama. Nautisime üheskoos. 

Naistevahelist armastust on ehk liiga palju, just noore, küpseva isiksuse jaoks. Mind, vana ja kogenud mutti, enam ümber ei vääna, aga noored ja vastuvõtlikud, on muidugi ohtlik sihtgrupp. Mul on selle kohta oma teooria, aga see ei ole selle blogi teema. 

Kui on igav ja aega ülearu, siis tasub igatahes vaatama minna. 

esmaspäev, 19. oktoober 2020

Uue aja asjad

 Sots.meedia kui nähtus hämmastab mind endiselt, hoolimata tõsiasjast, et ma tänasel päeval ise ju otsapidi ka seda tööd teen. Aga just kõik need jälgimised, isikukultus ja... näilisus. Mõned näod on mullegi tuttavad, sest ma lihtsalt põrkan nende "nägudega" siin ja seal kokku aeg-ajalt. Aga kui siis tuleb mu elu õieke, kes suurema osa ajast resideerub ühes armsas väikeses Eesti linnas, kus ta kõigi nende suunamudijatega silmast silma naljalt ei kohtu... ja siis ta astub siin Tallinnas korra uksest välja ja ta märkab ja tunneib neid tüüpe ka saja meetri pealt ära. Keeldun harjumast sellega. 

Tõsi, veidi meie kanalid siiski erinevad. Astusime üks päev poest välja, kui nägin sisse tuhisemas üht blogijat, kelle nägemisega olen siin oblastis harjunud. Ei, see pole naisetüüp, kes mängiks mängufilmides meestemurdjat või kuidagi kergesti meelde võiks jääda. Eriti teismelisele, kelle tähelepanu tõmbamiseks, võiks eeldada, peab üldse olema... see salapärane "miski". Ja ma tundsin, et kui ta meist möödus, siis mu niudevili hakkas võbelema ja värelema. No ja siis ta seletas õhinal, et see on ju see... tik-tokker. Lisas veel elutargalt, et no ta on mingi üle viiekümne...

Ma kahtlustasin, et tegelikult see blogija/tik-tokker ei ole üle viiekümne, aga sellega ma hakkan juba harjuma, et elu õieke peab päris paljusid kohatud blogijaid üleviiekümnesteks (hea, et ta mu vanust teab, muidu arvaks äkki, et...). Täna oli meil sel teemal pikem jutuajamine, sest ta on viimaste aastate jooksul juba päris paljusid päris elus kohatud blogijaid sellesse vanuserühma liigitanud. Ta ise selgitas asja küll sedamoodi, et liiga kõhnad ja krimpsu tõmbunud inimesed näevadki oluliselt vanemad välja. Oookei, võib nõustuda isegi, et see peab paika. Kuigi siiski, on üks blogija, kes kindlasti kõhn ei ole ja keda ta ka pidas nii vanaks. 

Vahel ma suisa kardan seda lapsesuud... 

Samas on aga siiski ka hea, et ta saab elult sedalaadi õppetunni, kuidas endast hoolega valitud ülesvõtteid veebi riputades võib laiale auditooriumile puru silma ajada, aga reaalsuses on avanev pilt siiski teine. 


P.S. Kontrollisin, see esmamainitud blogija siiski on üle 50. Ära sa märgi, hakkab arenema, mu õieke.

reede, 16. oktoober 2020

Trauma

Kusagil lõuna paiku, täpsemalt Pariisi ja Praha lugemise vahelisel ajal, lasin end eksitada telefonis Google´i lehel pakutavatest uudistest. Ma ei tea, mis kriteeriumide alusel sinna mingeid uudiseid kuvatakse... On need terad eraldatud sõkaldest väljaannete või uudise sisu alusel? Igatahes hüppas täna sinna uudis Pipi Pikksukast, et noh, milline see Pipi siis 50 aastat hiljem välja näeb. Heauskselt ma klikkisin sinna. Poleks pidanud, olen siiani häiritud.

Ilmselt on see piisavalt šokeeriv ja raputav uudis, sest vaatan praegu (jah, ka õhtul kell 19 tegelen ma endiselt Pipi personaalküsimusega), et tegelikult on sarnaseid uudisnuppe ilmutatud meedias iga paari aasta tagant.  Järelikult on tänane Pipi ikka nii šokeerivalt muutunud originaalist, et kannatab uusi nupukesi pidevalt treida ja naiivseid nostalgitsejaid loksutada.

Ma ei tea, kas see link teil avaneb, aga no kui ka mitte, siis te oskate ju ka guugeldada (kuigi ma ei soovita).


teisipäev, 13. oktoober 2020

Lihtne

Oo, me ootame seda päeva, mil Kärdla keskväljakul on samasugune kultuuriürituste teadetetahvel! Ei ruumikitsikust, roostetanud knopkasid/klambreid, tuules-vihmas ripnevaid plakatijäänuseid. Näoraamatus arvas T., et ka maha ei saa nii lihtsalt siis enam rebida, aga ta unustas selle pisiasja, et kiviga ekraani puruks visata saab ju ikkagi.

Tubli, saarlased!

Ma muidugi ei tea päris täpselt, hetkel ju kohe-kohe valmimas (või juba avati ära?) see uus keskväljak, äkki seal ongi säherdune imeline riistapuu juba püsti... Esialgu olen põhiliselt näinud videoklippe purskkaevust, huvitav, kas see on esimene avalik purskkaev Hiiumaal, teab keegi? Arteesiakaevud ei lähe arvesse, ma juba ennetan seda pakkumist :)





esmaspäev, 12. oktoober 2020

Kuidas hiidlased naabritel külas käisid...

 Kui postkasti laekus kutse Kuressaare Teatri esietendust väisata, tundus kõik hästi lihtne (think twice, Mae!) Hiiumaa ja Saaremaa asuvad ju nii tihkelt teineteise kõrval, kamoon, ma näen rannast Orissaare mastigi iga jumala päev! Kui ma siis paar päeva enne 10.10 hakkasin valima (sic!), millisele praamile end rihtida, et õhtuseks etenduseks kenasti kohale jõuda, siis... selgus, et laupäevasel päeval läheb vaid üks praam Sõrult. Kell 8.15, ma igaks juhuks täiendan. See käib saareelu juurde, olen nõus, ja ei kurda. Lihtsalt, kui vahel mõtled, et Saaremaal, nii lähedal ju, toimub miskit põnevat, et läheks käiks ka korra ära, siis ega see nii lihtne ikka ole küll. Samas mäletan, et meilgi on olnud Saaremaalt ööbijaid, kes tulid tegelikult lihtsalt "korraks" Suuremõisa "Mamma lugusid" vaatama, aga seegi tähendab ööseks jäämist ja miinimum kahepäevast retke. 




Järgmine üllatus - kuna  oli siiski kindel plaan teha pikem puhkus Saaremaal - olid hinnad. Sest no ega rallikauged inimesed ju tea, et mingine ralli on parajasti saarel käimas ja öömajad tuugalt sada evrikut oma tavahinnale otsa keevitavad. Nii et kui muidu saad näiteks Grand Rose Spa öömaja alates 69 eurost, siis ralli ajal pole mingi probleem sellest 155.- või muud sellesarnast teha. 



Muide, mu mälupangas on nüüd täielik rallipubliku profiili kirjeldus olemas. Hetkel olen veel ebalev, kas seda siinkohal kirjeldada või hoida tuleviku tarbeks. 

GRi kiituseks pean siiski mainima, et nad olid übervastutulelikud, kui me tegime neile selgeks, kui vara päriselt ühed hiidlased nende juurde jõuavad ja öömaja vajaksid. Üks teine asutus, kellega samuti suhtlesime, venitas laisalt, et nemad enne kl 16 küll tuba lubada ei kavatse, edasine keskustelu oli välistatud.

Kuressaare teatrimaja on tõsiselt armas! Olen seal varem vaid korra ühel jõuluaegsel lasteetendusel käinud ja juba siis vaimustusin. Talletades tuleviku tarbeks koroonaaja teatrikülastaja protseduurilisi seiku, olgu öeldud, et uksel kehatemperatuuri ei mõõdetud, ankeete täitma ei pidanud ja maskeraadi ka ei toimunud (erinevalt Tallinnast, kus maskeraad täistuuridel käimas). 

Etendus? Jumalik! Koomusk, seda küll, aga igati mõõdukas ja väljapeetud ja piinlik ei hakanud kordagi. Shakespeare´i 37 teost kantakse 2,5 tunniga laval ette. Kolme tüübi poolt, kelle nimed ilmselt suurele osale eestlastest (veel) midagi ei ütle, aga kes teevad julmalt head tööd, seda ma luban. Tempo on metsik, vorm vaheldub, ja lugude sisu lühidalt antakse väga täpselt edasi. Kui mulle keskkooli kirjandustundide raames oleks keegi seda etendust pakkunud, oleksin suurest õnnest saltosid teinud, päriselt! 

Aga kui juba nii pikalt Saaremaale minna, siis tundus, et peaks veel kultuuri endasse ahmima. Näiteks kino. O2. Saaremaa tundus piisavalt eksootiline filmi vaatamiseks. Film? Igati tore tükk tööd. Näitlejad on meil ikka kuratlikult head, igav ka ei hakanud, romantikat rohkem kui spionaaži ja Tallinna fotošoppimisega oli ka kenasti hakkama saadud. Oli ka üks selline hetk, mil kurku nööris ja silm niiskeks tõmbus: kui Rein Oja kehastatud kolonel Saar saab teada vägede sissetoomisest... see jõuetu pilk...



Aga tagasi Kuressaare juurde. Miks seal toidupoed nii vara suletakse? Ma ei leia ühtegi päris loogilist seletust. Saarlased söövad vähem? Varem? Turistid niisamuti? Ei, tegelikult üks seletus vist siiski on - nad püüavad tõsta kohvikute, kõrtsude, hotellide käivet. Et sa ei läheks õhtul kella 21 paiku poest endale head-paremat tooma, vaid ikka baari maanduksid. Kuigi... baaridega on praegu vist mingi segane teema.




Valet värvi praamid ja veidi teise nurga alt "Soorebane". Soorebase püstitamisele olen saanud sealt pidevalt mööda sõites juba pikalt kaasa elada. Aga ikkagi, Virtsu poolt Ristile lähenedes on sootuks teine vaatenurk. Mulle ta igatahes hirmsasti meeldib ja ma hoian rebasele pöialt, et ta disaini kategoorias ikka tänavu arhitektuuripreemia kelmikalt ära napsaks.








neljapäev, 8. oktoober 2020

"Vanja" Linnateatris (6.10)

 


Nii uus lavastus (esietendus 3. oktoobril), aga juba on senine kiire tagasiside väljendanud mitmeidki minu mõtteid, pean silmas Jelena Skulskaja arvustust Postimehes ja Danzumeest (hetkel ilmunud lühivormis instas, jah, Danzumees on ammu moodne teatriarvustaja ja annab eriti operatiivselt just selles kanalis tagasisidet). 

Ma ei saa öelda, et ma oleksin nii kohutavalt vanamoodne ja konservatiivne, et aegumatut klassikat ei tohiks uude kastmesse uputada (kuulge, ma olen suutnud taluda "Armujoogi" esimest armastajat, kes oli hoopis kaubanduskeskuse põrandapesija ja "Padaemanda" punamiitinguid ja lötakaid dressipükse!), aga seda tehes on tarvis eriliselt täpne olla ja oma joont siis läbivalt hoida. Praegune "Onu Vanja" uude aega tõstmine jäi kuidagi... poolikuks või ähmaseks. Sa võid ju provintsimõisa asendada moodsa(ma?) kurgivabrikuga ja Astrovi panna aktuaalsetel metsateemadel muretsema, aga lõpuni see välja ei kanna mu jaoks. 

Ja kas tõesti pididki kõik tegelased natuke nagu topakatena mõjuma? Nagu oleksid nad poolearulised :) Ainsana ei jätnud sellist muljet see majapidajanna või kes ta nüüd selles moodsamas variandis olema pidigi... 

Aga mis mulle meeldis? Meeldis ikkagi näitlejatööd jälgida. Hobuveski on nii intiimne ja kammerlik, kõik on justkui peopesal, ja see mulle passib kohe eriti. Ja kuna kevadel tekkis ikka päris korralik teatrinälg, siis ma võin nüüd praktiliselt kõike vaadata, valimatult. Kaks uut näitlejahakatist lõid samuti lavastuses kaasa ja ma pean tunnistama, et olid head. Kunagi oli mul uute tulijatega harjumiseks ikka omajagu aega vaja, no ei olnud kohe hoobilt päris see, viimastel ajal on aga igast lennust päris mitu sellist tulnud, kelle võtan kohe omaks. 

No ja olgem ausad, kurkide konserveerimist oli ju ka põnev jälgida - nad on lavale vedanud suisa kaanetamiseagregaadi. Ja Sonja segab marinaadi ja tõstab seda kastruliga konservikarpidesse ja kurke pistetakse püttidesse ja... 

Noogutan kaasa Danzumehele, kes tabas end samuti rõõmustamast, kui etendus oli kaval märgitust 10 minutit lühemaks "kulunud". Vahepeal läks seda potsikute ja kärudega jahmerdamist paljuks ja venima küll. Samuti kurtis ta pärast vaheaega tühjaks jäänud istmekohtade üle... jah, neid oli tõeoolest, aga ei ütleks, et just palju. Ühed lahkujad olid kusjuures teatriinimesed ise, nimesid nimetamata.

P.S. Tuleviku tarbeks (kui ma just jälle ei tõtta blogi kustutama:)) märgin ära, et võrreldes 22.09 teatrivisiidiga (Vene Teatris) panen kirja, et 6.10 oli lisandunud kehatemperatuuri mõõtmine ja ankeetide täitmine (mu abikaas, tõsi küll, ei märganud kohta, kuhu need pista ja pärast me enam viitsinud rahvamassis trügida ja need nüüd kahjuks rändasid täna prügikasti). 

Järgmine koroonaajastu teatrikülastuse protseduurilise info värskendus tuleb 10.10 Kuressaare Linnateatrist.

kolmapäev, 7. oktoober 2020

Väljakutse

 Jah, vaadates postituse pealkirja, ma loodan, et keeleinimesed on oma õhtused rohud juba ära võtnud :) Minul on rohud küll võtmata - ma pole muidugi ka päris keeleinimene - ja olen ka täna päev otsa teinud hoogtööd ülejärgmise "Minu..."-sarja raamatuga (tuleb äge, igatahes!) ja keelereeglid ajavad mul juba kõrvust välja. Siiski, otsustasin isand Konna algatusest lähtudes jätta pealkirja samaks. 

Klõpsu tegin õigupoolest kohe pärast Konna lugemist, aga siin on nüüd pildiline tõestus, kui kiiresti võib olukord vahel muutuda. 





Keramaja köögist vist ei hakka pilti tegema, seda on kõik kõikjal nagunii näinud, avalik tütarlaps nagu ma olen.




pühapäev, 4. oktoober 2020

"Järgmine ring"


Soovitame! Igatahes! Isegi jättes kõrvale Mads Mikkelseni ja imelise taani keele, ikkagi soovitame. Natuke nalja, natuke kurbust, natuke moraalitsemist, sellest viimasest nagunii pole pääsu. Korraks läks mõte justkui "Klassikokkutuleku" peale, aga ma mõistsin kohe, et see oli nüüd küll meelevaldne mõte ja pole mõtet võrrelda. 

P.S. Kui teil on parajasti käsil kuiv periood, nagu minul oli, siis parem vältige filmi vaatamist. Mina sammusin Artisest väljudes joonelt 0-korrusele...

P.P.S. Vahepeal on Eesti Ekspressis ilmunud Maria Ulfsaki sulest ka tore usutlus filmi režissööri Thomas Vinterbergiga.

laupäev, 3. oktoober 2020

Hiiumaa saatkond

 Nii nagu mullu on ka tänavu oktoobrikuus Telliskivi Loomelinnakus avatud pop-up Hiiumaa saatkond. Väärt hiiumaine kraam liigub pealinlastele vaat et koju kätte, nii et minge krabama. 

Käisin kontrollisin ka ise täna üle, mis saada on. Oli Hõbekala purki pistetud kalalisi. Oli naaberküla Leedrihaldja head limpsi ja marmelaadikomme, maitseainesegusid ja mokamäärdeid. Oli lambavillaseid mantleid ja kampsikuid ja susse. Oli triibuvineerist nodi. Hiiumaa Köök ja Pagari kulinaariatooteid ja küpsetisi (mustsõstraleiba, mõtelge!). 





neljapäev, 1. oktoober 2020

Eile juhtus

Ma olen juba kuu aega ühte Brasiilia filmi passinud, et löögile pääseda. Kord on see hommikul kell 11 (ma ei saa päris täpselt aru, miks ma hommikuti kinno ei taha minna, vabakutselise elu nagu ma ju elan) ja siis õhtul pärast minu uneaega. Eile viimaks vihastasin ja läksin siis ikkagi oma uneajast seda vaatama. 

Tasus minna, ma ütlen. Ja ma ei pea silmas seda, et ekraanil täissuuruses üht meessuguorganit näidati, vaid... ah, see reisiikaldus, ma olin seda valmis taluma, sest olen ammu vaimu valmis pannud, et ma kuhugi ei lähe, aga no need Brasiilia kaadrid. Isegi mitte niivõrd see suur ja võimas loodus (seda näidati vaid ava- ja lõpukaadrites), vaid just detailid... need niiskusest hallitavad majade seinad, need üleelusuurused monsterad jm taimed, meeletu palavus (jah, see paistis ka ekraanilt kätte) ja siis vihmasabin. Elu ja melu tänavatel ja koduhoovides, mis kunagi ei vaiki...Need hääled, see privaatsuse puudumine. Ma vajusin igatsusevalust läbi kinotooli. Ma sain järsku teravalt aru, miks ma reisida armastan (kuigi see on sageli kõike muud kui mugav ja turvaline).

Filmi sisust ma ei hakka rääkima, sest eile oligi nagunii viimane seanss. 

Tasus minna ka seepärast, et loosiõnn naeratas mulle.

 

Äärepealt oleks lisaks minule Fortuuna soosinud ka abikaasat, aga loosija otsustas, et mu kõrval istub ju abikaasa ja ühte perekonda pole liiga palju õnne tarvis. T. muidugi pidi üle saali hõikama, et ega ta ei olegi mu abikaasa, vaid majasõber. Mu meelest on see juba igipõline elu paradoks, et kui sa käid kuskil abikaasaga, siis tulevadki valdavalt sellised kahemõttelised majasõbra-naljad ja kui käid... no ütleme, et siis mitte oma abikaasaga, siis peetakse teid nagu kiuste omavahel abielus olevateks (mitte et seda viimast oleks mu elus lähiminevikus eriti ette tulnud).


Aga hilisõhtuse kinoseansi poole kallutas mind ka üks päevane vahejuhtum. Nimelt olen ma korduvalt olnud erinevates situatsioonides tunnistajaks udupeadele, kes hüppavad kuhugi sisse (olgu selleks, meditsiini- või iluasutused) ja arvavad, et nad on aja broneerinud, no ja siis selgub, et ega ikka ei ole küll ja nad on tegelikult ajanud segamini kellaajad või kuupäevad või asutuse enda. Eile jooksin lõõtsutades ise niimoodi salongi ja hea et veel ei jõudnud oma sõrmi ja varbaid letti torgata, kui selgus, et... olin aja pannud 30. oktoobriks. Minu frustratsiooni võis näha kilomeetrite taha.

Seepeale ma vihastasingi ja otsustasin, et hea küll, kui ei saa salongis raha kulutada, siis laamendan ülejäänud Viru Keskuse läbi. Koju naasin Tanel Veenre ja Agnes Veski imeliste kõrvarõngastega (suvehiidlane minus võitles, kas jääda Agnes Veski põdrasambla või Kaia Saarna kadaka sarja juurde, aga küllap ma need kadakaõied järgmises vihahoos koju toon), lisaks proovisin selga kõik Kaubamajas leiduvad kindlat tooni sinised hilbud. Tänan küsimast, neist vedasin koju ühed Tommy Hilfigeri püksid ja Ivo Nikkolo pluusi. 



Lisaks on mul veel mingi ajunikastus toimunud. Täna viskasin prae ahju küpsema ja marssisin Merivälja muulini. Üleeile (eile ju ei saanud, sest ma trampisin kaubanduses) kõmpisin kiirsammul Kopli liinidele. Sport on saatanast. Või on see keskeakriis?





Ja kui Poskast Kopli suunas astuma hakata, siis loomulikult möödusin ma ka meie kaunitarist. Vähemasti lohutab, et tal on hea peremees, on teine hästi hoitud ja karv läigib. 


 

P.S. Kohe-kohe on kinodes aga Mads Mikkelsen ja kui see ei ole paradiis, siis mis seda üldse on?