Koroonaelu

 Ma eriti ei jälgi seda statistikat, mida siin uksest ja aknast püütakse kaela valada, saan sellega vastu vahtimist peamiselt autoga sõites, kui täistunnil miskised uudised tulevad, seega harva. Sageli nende numbrite juures on juttu kolletest. Meil on matusekolded, töökohakolded, lasteaiakolded, hooldekodukolded ja mõned peokolded... jäin aga mõtlema, et ei ole (vist) kordagi märganud juttu teatrikolletest (hooaja alguses küll vist ühes kollektiivis oli, aga publik asjasse ei puutunud). Või ma eksin? Kinokolded? 

Tallinn pidavat üks hirmus koroonapesa olema.

Nüüd, mil oktoober praktiliselt lõppemas, pean tunnistama, et olen käinud ca kümmekonnal etendusel ja kinos... ma ei tea, mitmel korral. Olgu, kinost ärme räägi, sest need saalid ei ole kuigi rahvast täis ja istmete vahed on üüratult suured, ent teatrisaalid on meil ikka maru kitsad ja maru täis ka, nentigem. Ma ei ole kordagi maski kandnud. Kokku olen 2020. aasta jooksul kandnud üldse  2 x, 3. veebr EMO-s, kui see suruti mulle ette alles pärast poolteist tundi mööda maja jooksutamist ja teine kord maikuus hambaarstil käies (jah, küsige minult nüüd, kuidas see protseduur välja nägi :)) Teatrisaalides on maskikandjaid, aga neid on siiski murdosa publikust. Desovahendi süütus läks mul samuti hambaarstil käies, seega maikuus, pärast seda pole ma oma nahale ühtegi desotilka lähedale lasknud. 

Tallinn pidavat üks hirmus koroonapesa olema. 

Kus on minu koroona, ma küsin? Ma elan täiesti tavalist elu ju. Käin kõikjal, kus tarvis. Maski ja desota. Kasutan trammi. Kolan Viru keskuses. Siiberdan kohvikutes ja turgudel. Istun kitsastes teatrisaalides, pidevalt kaks tundi järjest. Okei, mul ei ole kombeks seal ilma tungiva vajaduseta kõrvalistujaid suudelda ja võidu teineteisele näkku köhida, aga me oleme siiski võrdlemisi pika aja päris paljude inimestega väga lähestikku. Näperdan kõiki käsipuid ja ukselinke, ostukorve, viipemakset ei kasuta. Ma olen varsti juba aasta aega teinud kõike, mida ei tohiks teha.

Tallinn pidavat üks hirmus koroonapesa olema.

Kaks päeva olen tegelenud järgmise puhkusereisi kokkupanekuga, sest on tekkinud paar riiki, kuhu sisenedes ei pea olema tagataskus sertifikaati, et mulle on sukavarras ninna torgatud. Ma muidugi saan aru, et asjad võivad kiiresti muutuda ja ma ei pruugi kuhugi pääseda. Hetkel ei ole ma veel ka lennupiletite bronnisüsteemis seda viimast klahvivajutust teinud. 

Aga teatrist veel. Lippasime üks päev Draamasse "Võrku" vaatama. Jube. Ma aimasin, et see võib seda olla, aga no siis see T. sõber, kes on kõik Eesti teatrite etendused ära vaadanud ja paremad asjad ka kaks korda, läkski teist korda vaatama, et nii hea pidi olema... Näitlejad head, tohutu kaadervärk püsti aetud, aga ühtlane jauramine, kulminatsioone ei olnud, lisaks rõkkas publik iga jumala kord, kui peategelane "pask" karjus. Tulime vaheajal tulema, mida oleme teinud siiski haruharva. Profülaktika mõttes manustasin enne etendust ka džinni toonikuga, aga isegi see ei aidanud. Ma ei saa aru, mis on Draamateatris valesti. Seal on vägev trupp ju. Kas on repsi valik mööda või läheb lavastajatel midagi puusse? Nagu lati alt läbi jooksmine. Ja nii pidevalt.

Edasi tuli Linnateatri "Nad tulid keskööl", mida siis juba Salmes mängitakse, kuhu Linnateater vaikselt ka vanemad lavastused vist peatselt üle kolib. Teema on raske: natsid, juudid, vägivald, ahastus, emaarmastus. Kartsin veidi, ikkagi ligi 3,5 tundi õudu ja õõva. Aga lavastus ja teostus oli vägev ja puudutav. Lavastajat, heli ja valgust kiidan eraldi. Näitlejaid muidugi ka, aga need on meil enamuses imelised. 

Anu Lambist, kel olid pikad ja kandvad monoloogid, muidugi oli ääretult kahju. See on siiski suur saal, käsitletavad teemad on rasked ja see pisike naisterahvas pidi kogu saali peos hoidma. Anu Lamp seda loomulikult suudab, ent... kahel korral helises publikus mobiiltelefon. Pika monoloogi keskel. Kui Lamp seisab hiirvaikse (hiired ei ole ju kuigi vaiksed?) saali ees laval üksikus valgusvihus ja on iga rakuga selle ema nahas, kelle poeg on koonduslaagris, valitseb teadmatus, jõuetus... ja siis plärtsti! algab mingi tiriliri-lii...

Teise korra ajal oli Anu Lambi pilk päris hirmus, kui ta vaatas saali poole, telefoni omaniku suunas... ta oli pika monoloogi lõpetanud, oli kandev paus, mille ajal tema tegelane võitles, kas ta suudab tunnistada, et ta viimases hädas ka otse Hitlerile kirja saatis... Ta pidi selle kandva pausi järel selle pähe kulunud kirja ette kandma... ja siis jälle mingi tiriliri-lii... Mu meelest oli Anu Lambi pilgus hetkeks segadus, ta juurdles sekundi murdosa, kuidas toimida. Kas jätkata tavapäraselt, samas riskides, et saal on osaliselt peost libisenud. Või teha etenduses paus, kuni telefon on vaikinud ja ta saab jätkata, ent see tähendaks, et tema on rollist juba vahepeal väljunud. 

Ahh, kui marru ma sellistel hetkedel lähen. Ma ei mäleta, kas olen kirjutanud, kuidas meil Soonlepas kord "Muna" etendusel sama asi juhtus, etenduse lõpuosas, kus on pinev olukord? Laval oli sel hetkel vaid Uuspõllu kehastatav kõnevõimetu (sic!) helilooja, kes oma hääletus sisekosmoses eksles... ja siis telefon, vist esimeses reas. Kuna see laulis päris pikalt ja õnnetu vanainimene oli ka ähmis ja hädas ja ei osanud sellega midagi peale hakata, siis ruttas Uuspõld talle appi (endiselt kõnevõimetu, aga see-eest väga hea kehakeelega), sest no mis sul näitlejana ikka teha on? Pole ju mõtet diibi näoga ümber klaveri kõndida, kui tead, et ülejäänud saal vaatab ja kuulab moblapininat. Aga selgus, et ka tema ei osanud vidinat vaigistada, sõnatult püüdsid siis kõrvalistujalt abi küsida, see ka ei osanud... õnneks iga helistaja kannatus ju kord katkeb, aga jah... Kurvaks teeb ikkagi.

Sel nädalal, luban, rohkem teatrisse koroonat otsima ei lähe. Uueks nädalaks avastasin aga vabu pileteid "Monumendile". 

Elagem!

"Kentukid"

 "Kentukid" Samanta Schweblin

Kentukid, väikesed ja armsad inimesi hullutavad mänguasjad, on pöörase kiirusega üle maailma populaarsust kogumas. Eks selliseid interaktiivseid vidinaid ole ennegi olnud, ent sedapuhku on tegemist nn mänguasjaga, mida siiski juhib... teine inimene. Põhimõtteliselt ei saa sina kentukit ostes valida, kes sulle sattunud vidinat juhib ja ka see, kes kusagil ekraani ees see kentuki "on", ei saa valida, millisesse perre või riiki ta satub. No selline esmapilgul süütu värk, eks ole. Tegelikkuses juhtub see, mis taoliste asjadega ikka: tekivad süsteemi üle kavaldajad, hangeldajad, tasulised lisateenused, vabastusgrupid (mõte läks kohe loomakaitsjatele ja sarnase suletud ringi tekkimisele), pahalased jms.

Lugedes huvitas mind ehk vähem see kentukite tehniline ja korralduslik maailm, kuid märksa rohkem need inimesed ise. Kuigi tegelasi oli väga palju ja mingit mängulist või eriliselt põnevat otste kokku viimise võtet autor ei kasutanud, siis just see psühholoogiline pool oli huvitav. Millest kellelgi igapäevaelus vajaka oli, et endale selle lelu hankis või miks keegi arvuti vahendusel selleks kentukiks hakkas. Natuke pinnapealseks need sissevaated kohati ehk jäid, mõni küll joonistus paremini välja (nt Alina, Emilia). Oleks minu teha olnud, võinuks tegelasi vähem olla, need paremini välja joonistada ja põnevamad seosed üllatusliku puändiga luua.

"Seitsme aja raja taga"

 "Seitsme aja raja taga" Kadri-Ann Sumera

No oli see alles sõit! Tegin kogu päeva kestnud lugemismaratoni, süümepiinadeta! Tekst lippas ja leheküljed lendasid, autor on nii siiras, nii muhe, paljud lood mõnusalt särtsaka ja humoorika puändiga. Kui autor enam mingil põhjusel klaverit ei viitsi (!) mängida, siis võib vabalt kirjutamisega tegeleda.

Aga millest siis ikkagi Sumera kirjutab? Kõigest, oleks vist aus vastus. Loomulikult on siin palju muusikast, õpingutest, konkurssidest, pikemalt paarist tööotsast (kinnitan, olemata ise muusik, oli põnev lugeda küll), reisidest, vahvad meenutused isast... Lood on mänguliselt läbisegi, ei ole jäigalt kronoloogilises järjekorras või temaatiliselt jaotatud. Mingil hetkel mõtlesin küll, et ehk oleks võinud reisid ja muud jutud lahku lüüa ja kahe eraldi raamatuna üldse välja anda (mul on rumal komme hoida lugedes raamatut ühes käes, raskus kolmel esimesel sõrmel ja no see tekitab sõrmeliigestele päris korraliku valu, nii et mida kergem raamat, seda parem :)), ent tegelikult, kui ei arvesta neid konkreetseid süstareise Gröönimaal (see oli ikka vägev eksootika) ja Malawi järvel, siis ega kõiki reisijutte olekski saanud eraldada. Kasvõi need värvikad õpinguaegsed mälestused Kölnist või tõeliselt eriskummaline töö Itaalias...

Sumeral on terane silm ümbritseva vaatlemisel, eriti mahlakate karakterite leidmisel, ja neist juba raamatus puudust ei ole. Seiklused leiab ta ka üles mängleva kergusega, sest kus ikka oli võimalik rahata-telefonita seigelda, vette kukkuda, bussist väljudes veriste käte ja näoga lõpetada (tuletan meelde, et tegemist on pianistiga...) või muu jama sisse sattuda, siis sinna ta ka sattus.

Ma südamest loodan, et see raamat "leitakse" ikka üles, sest see on päriselt äge!

"Perifeeria kangelased"

 "Perifeeria kangelased" Armin Kõomägi

Ma ei armasta novelle, aga nüüd sain vähemalt aru, kuidas nendest osadega siiski toime tulla. Näikse, et 1000 tm piir mõjub tõepoolest maagiliselt ja seda suudan ma lugeda.
Kõomägi lajatab seegi kord võrdlemisi päevakajaliste teemadega, mis otse või kaude puudutavad meist igaüht. Ta võtab mõne argise ja hästi teada detaili ja laseb siis oma fantaasia lippama (pensionisamba müüjad kaubanduskeskustes oma khm-hm... lisateenustega on muidugi tõeliselt vallatu kirss sel tordil), aga ka kaaperdatud Virtsu-Kuivastu praam või robotmuruniiduk või Hävitaja mitu lugu jne, jne. Mõni lugu pani õlgu kehitama ja tekkis tunne, et no kas oli seda nüüd vaja... Aga muidu mõnus ja humoorikas lugemine.

"Esme Lennoxi kadumine"

 "Esme Lennoxi kadumine" Maggie O´Farrell

Nüüdisromaani sarjaga on mul keerulised suhted olnud ja polegi ammu ühtegi söandanud kätte võtta. Natuke mannetud ja piinlikud lugeda olid viimased katsetused. O´Farrell tundub aga pärast viimast eesti keelde tõlgitud romaani igatahes hea valik ja ei pidanud ka ses sinatses raamatus pettuma. Kiire, lobe ja mõnusa tekstiga romaanike. No ikka naised ja natuke sekka ka mehi, erinevad põlvkonnad ja keerulised suguvõsalood - iseenesest ei midagi uut siin päikese all, aga siiski toredasti kirjutatud.

"Sõber"

 "Sõber" Sigrid Nuñez

Täiesti minu maitsele lektüür: napp tekst, ohtralt häid tsitaate, žanriülene, kirjandusilmas ringi ekslev. Ainult selle eesti keeles ilmumine on häbiväärselt tähelepanuta jäänud - miks? Puudulik reklaam on kahtlemata üks põhjus, ent ma julgen arvata, et ka eksitav kaanekujundus (kuigi see ei ole ainult eestikeelse väljaande teema). Jah, siin on juttu koerast ja võib öelda, et too on koguni oluline tegelane, kuid minu jaoks kandsid siin teemadena enam ikkagi lein, sõprus, kirjandusvaldkond, ja alles siis see suhe neljajalgsega. Olemata üleüldse seda raamatut poes kolades märganud, olen veendunud, et kui ka märganuksin, siis kaanepilt ja pealkiri haarama küll ei kutsuks. Kurb, vägagi. Siinkohal kniks ja kraaps nutikale soovitajale!

Raamatu kompvekiks on eelviimane peatükk. Ma jõudsin korraks juba hakata õhku ahmima, endamisi "fenomenaalne!" hüüda, aga noh... enneaegselt. Ma oleks tegelikult viimase peatüki ära jätnud ja lõpetanudki selle eelviimasega, kuigi ma mõistan, et siis oleks jälle mõned teised küsimused õhku jäänud.

Igatahes hullult hea raamat, igaühele soovitada ei söandaks, aga mõnele kindlasti

Skandinaavia

 "Enigma variatsioonid"

Tegelikult tore lavastus. Kaks meest, pigem hiliskeskealised, ühtmoodi segaduses ja õnnetud, kelle maailma hädad ristuvad-kattuvad-põrkuvad. Esimeses reas võrratu jälgida näitlejatööd. Paar üllatavat, ütleme siis otse, ootamatut pööret. Ohhetad, ahhetad, ja kõik läheb edasi. Pehmolõpu oleks võinud ära jätta, mõne minuti jagu ettepoole tõsta, oli üks koht, kus oleks olnud nii šeff lõpetada. 

Ühes vaatuses, kaks tundi, täiesti okei.

"Tove Janssoni rääkimata lugu"

Ma ei ole muumide fänn, ei raamatu ega multifilmina. Aga Janssoni enda isik kuidagi köidab, läbi aja, puudutab. Filmi kartsin, reklaami põhjal. Põhjendamatult. Vedasin ka 13aastase kaasa. Ei jäänud magama. Nautisime üheskoos. 

Naistevahelist armastust on ehk liiga palju, just noore, küpseva isiksuse jaoks. Mind, vana ja kogenud mutti, enam ümber ei vääna, aga noored ja vastuvõtlikud, on muidugi ohtlik sihtgrupp. Mul on selle kohta oma teooria, aga see ei ole selle blogi teema. 

Kui on igav ja aega ülearu, siis tasub igatahes vaatama minna. 

Uue aja asjad

 Sots.meedia kui nähtus hämmastab mind endiselt, hoolimata tõsiasjast, et ma tänasel päeval ise ju otsapidi ka seda tööd teen. Aga just kõik need jälgimised, isikukultus ja... näilisus. Mõned näod on mullegi tuttavad, sest ma lihtsalt põrkan nende "nägudega" siin ja seal kokku aeg-ajalt. Aga kui siis tuleb mu elu õieke, kes suurema osa ajast resideerub ühes armsas väikeses Eesti linnas, kus ta kõigi nende suunamudijatega silmast silma naljalt ei kohtu... ja siis ta astub siin Tallinnas korra uksest välja ja ta märkab ja tunneib neid tüüpe ka saja meetri pealt ära. Keeldun harjumast sellega. 

Tõsi, veidi meie kanalid siiski erinevad. Astusime üks päev poest välja, kui nägin sisse tuhisemas üht blogijat, kelle nägemisega olen siin oblastis harjunud. Ei, see pole naisetüüp, kes mängiks mängufilmides meestemurdjat või kuidagi kergesti meelde võiks jääda. Eriti teismelisele, kelle tähelepanu tõmbamiseks, võiks eeldada, peab üldse olema... see salapärane "miski". Ja ma tundsin, et kui ta meist möödus, siis mu niudevili hakkas võbelema ja värelema. No ja siis ta seletas õhinal, et see on ju see... tik-tokker. Lisas veel elutargalt, et no ta on mingi üle viiekümne...

Ma kahtlustasin, et tegelikult see blogija/tik-tokker ei ole üle viiekümne, aga sellega ma hakkan juba harjuma, et elu õieke peab päris paljusid kohatud blogijaid üleviiekümnesteks (hea, et ta mu vanust teab, muidu arvaks äkki, et...). Täna oli meil sel teemal pikem jutuajamine, sest ta on viimaste aastate jooksul juba päris paljusid päris elus kohatud blogijaid sellesse vanuserühma liigitanud. Ta ise selgitas asja küll sedamoodi, et liiga kõhnad ja krimpsu tõmbunud inimesed näevadki oluliselt vanemad välja. Oookei, võib nõustuda isegi, et see peab paika. Kuigi siiski, on üks blogija, kes kindlasti kõhn ei ole ja keda ta ka pidas nii vanaks. 

Vahel ma suisa kardan seda lapsesuud... 

Samas on aga siiski ka hea, et ta saab elult sedalaadi õppetunni, kuidas endast hoolega valitud ülesvõtteid veebi riputades võib laiale auditooriumile puru silma ajada, aga reaalsuses on avanev pilt siiski teine. 

P.S. Kontrollisin, see esmamainitud blogija siiski on üle 50. Ära sa märgi, hakkab arenema, mu õieke.

"Minu Praha"

 "Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad" Katrin Pauts

Meie pehmoajastul mõjuvad kui sõõm värsket õhku Pautsi otsekohesed ja filtrita sõnavõtud. Mahedad lõpud, roosavahulised lilleväljad ja inimesed, kes iga asja peale wonderful hüüavad, ei käi kokku meie sünge ja tigeda krimikuningannaga. Õnneks. Ja tegelikult tundub mulle üha enam, et ega siin midagi väga sünget ja tigedat olegi, põhiliselt on lihtsalt ohtralt sarkasmi ja eneseirooniat, mille mõistmine käib kahjuks paljudele sageli üle jõu. Samuti ei väsi ma kordamast, et krimkad mul ei lähe sugugi, aga kui saaks Pautsi surudagi vaid elukirjandust kirjutama, olgu selleks siis reisid, olmeseigad või elulood, vahet pole, kõik see läheks kaubaks.

Prahast ma ei tahagi rääkida täna tegelikult, kuigi on sedagi. Ja muide, kui teil kipub tähelepanu hajuma või tahate igavat turismijuttu, siis selle on Pauts kohe algusesse sissejuhatusse ära kirjutanud, polegi rohkem vaja lugeda.

Mida ma aga eraldi tahaksin välja tuua, on eriliselt selge ja konkreetne loo telg: kirjanikud, tunnustus, kadedus... Jaa, ma juba kuulen tagaridadest hõikeid, et no nii pautsilik, miks see küll ei üllata. Ent ma vaidlen vastu ja leian, et ei maksa kohe raamatut lugemata tomatite järele haarata. See raamat on väga heaks vastukaaluks Kangro "Minu auhindadele" (kus auhinnad suisa vastutahtsi muudkui vupsavad näppu ja neid saab ka ise erinevates žüriides parembale-vasembale loopida ja natuke ka edvistada, kui ükstaskõik neist kõigist ikka ka on), seda oli ka väga vaja.

Ja muidugi Danielle! Ma ei tea, kas see käib kõigi kirjanike kohta, aga Pauts on kohe kindlasti see, kes vajab antikangelast. Eelmine kord olid selleks muhulased, seekord Danielle.

"Vihkan juba ette oma residentuurikaaslast Danielle´i, sest ta on suurest Kanadast ja loen tema tutvustusest, et ta on mingi tähtsana kõlava auhinna saanud, ja mu niigi habras enesehinnang vangub veelgi. Guugeldades näen kergendusega, et auhind anti talle ilmselt fakti eest, et ta on Québeci prantslane ehk kaitsealune vähemus nagu hallpea-rähn või rand-seahernes, mitte aga tingimata väljapaistev kirjanik."

Muide, Pauts kõneles sellest residentuuri Youtube´i videost, mida ta pole siiani julgenud vaadata (valetab, raisk!), ma küll vaatasin, lisaks vaatasin sinna otsa siis selle Danielle´i ka ära. Noh, kui ma juba enne vaatamist enam-vähem mõistsin autorit, siis pärast seda enesega rahuolust tilkuvat nägu vaadates, ma oleks ka tollele D-le mõne vingerpussi mänginud.

Mul on neid tsitaate õigupoolest hulgim, aga ma ei kavatsegi neid kõik siin letti laduda. Lihtsalt, üks tunnustav noogutus vahemärkusena veel õige ja terase tähelepaneku eest, seoses "BLM" liikumisega (lk 127), lugege ja mõtisklege korraks.

Tähendab, ma ei saa ikka veel lõpetada 

 Kõik need kõrvalepõiked seoses ühe teise toreda (tunnustatud!) kodumaise noorautoriga, kelles on Pautsiga sarnast teravust ja kes paneb nagu kuum nuga läbi või, need olid ka silmale head lugeda.

Trauma

Kusagil lõuna paiku, täpsemalt Pariisi ja Praha lugemise vahelisel ajal, lasin end eksitada telefonis Google´i lehel pakutavatest uudistest. Ma ei tea, mis kriteeriumide alusel sinna mingeid uudiseid kuvatakse... On need terad eraldatud sõkaldest väljaannete või uudise sisu alusel? Igatahes hüppas täna sinna uudis Pipi Pikksukast, et noh, milline see Pipi siis 50 aastat hiljem välja näeb. Heauskselt ma klikkisin sinna. Poleks pidanud, olen siiani häiritud.

Ilmselt on see piisavalt šokeeriv ja raputav uudis, sest vaatan praegu (jah, ka õhtul kell 19 tegelen ma endiselt Pipi personaalküsimusega), et tegelikult on sarnaseid uudisnuppe ilmutatud meedias iga paari aasta tagant.  Järelikult on tänane Pipi ikka nii šokeerivalt muutunud originaalist, et kannatab uusi nupukesi pidevalt treida ja naiivseid nostalgitsejaid loksutada.

Ma ei tea, kas see link teil avaneb, aga no kui ka mitte, siis te oskate ju ka guugeldada (kuigi ma ei soovita).

"Tritonus"

 "Tritonus" Kjell Westö

Seda Westö "häält", mida olen armastanud eelmiste raamatute juures, seekord ei olnud eriti kuulda. Tohutu äng ja muserdatus vaid. Mu silme ees olid kogu lugemisaja vaid tumesünkjad kaadrid... Nii raskemeelsed peategelased Brander ja Lindell, nende kodud, sünge metsatukk, ühised autosõidud pimedal metsateel kui ka keerulised ja rõõmutud inimsuhted (surmad, haigused, mahajätmised, üle ilma laiali lennanud lapsed, enesetapp, kogu komplekt, sõnaga)... oehhh.
Ja nagu sellestki ängist veel vähe oleks, pani Westö ühte patta ka kõik maailmas lähiminevikus juhtunud halva: terrorirünnak Zaventemi lennujaamas, #MeToo, Soome neonatsid, linnugripp, pandeemia, pagulaskeskused...
Kui nüüd püüda lõpetada helgema tooniga, siis võiks selleks olla raamatu kandev teema - muusika. Aga ka sellega oli see mure, et kui sa ei ole just saba ja sarvedega muusikas sees, siis on lehekülgedepikkustest kirjeldustest päris keeruline läbi närida.

Ehk ongi häda selles, et Westö üritas seekord liiga palju panna ühte patta kokku?

P.S. Pildil raamatu taustaks valitud Pärt pole seal juhuslikult, jah, Pärti on raamatus korduvalt mainitud, kuigi seda teost mitte.

"Lolita"

 "Lolita" Vladimir Nabokov, tlk Hans Luik

Mul on tunne, et sellest raamatust rääkima hakates satud igatahes ummikteele  Parem seega mitte pikka juttu tehagi. Teos on just selline nagu üks väga-väga hea raamat olema peakski. Tekitab emotsioone. Jääb meelde. Pakub psühholoogilist kassi-hiire mängu. Ja see viimane ei toimu mitte ainult kahe tegelase, vaid mu meelest ka autori ja lugeja vahel.
Ja keel on rohkem kui imeline (tõlkinud Hans Luik), kaasaegse kraami sekka lugedes puhas rõõm.

Raamat on vist endiselt kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas? Päris põnev oleks teada, milliste tunnetega oleks paarkümmend aastat noorem mina seda lugenud. Samas on mul siiski hea meel, et ma seda "õigel" ajal ei lugenud, vaid tugeva hilinemisega alles nüüd ette võtsin.

Lihtne

Oo, me ootame seda päeva, mil Kärdla keskväljakul on samasugune kultuuriürituste teadetetahvel! Ei ruumikitsikust, roostetanud knopkasid/klambreid, tuules-vihmas ripnevaid plakatijäänuseid. Näoraamatus arvas T., et ka maha ei saa nii lihtsalt siis enam rebida, aga ta unustas selle pisiasja, et kiviga ekraani puruks visata saab ju ikkagi.

Tubli, saarlased!

Ma muidugi ei tea päris täpselt, hetkel ju kohe-kohe valmimas (või juba avati ära?) see uus keskväljak, äkki seal ongi säherdune imeline riistapuu juba püsti... Esialgu olen põhiliselt näinud videoklippe purskkaevust, huvitav, kas see on esimene avalik purskkaev Hiiumaal, teab keegi? Arteesiakaevud ei lähe arvesse, ma juba ennetan seda pakkumist :)

Kuidas hiidlased naabritel külas käisid...

 Kui postkasti laekus kutse Kuressaare Teatri esietendust väisata, tundus kõik hästi lihtne (think twice, Mae!) Hiiumaa ja Saaremaa asuvad ju nii tihkelt teineteise kõrval, kamoon, ma näen rannast Orissaare mastigi iga jumala päev! Kui ma siis paar päeva enne 10.10 hakkasin valima (sic!), millisele praamile end rihtida, et õhtuseks etenduseks kenasti kohale jõuda, siis... selgus, et laupäevasel päeval läheb vaid üks praam Sõrult. Kell 8.15, ma igaks juhuks täiendan. See käib saareelu juurde, olen nõus, ja ei kurda. Lihtsalt, kui vahel mõtled, et Saaremaal, nii lähedal ju, toimub miskit põnevat, et läheks käiks ka korra ära, siis ega see nii lihtne ikka ole küll. Samas mäletan, et meilgi on olnud Saaremaalt ööbijaid, kes tulid tegelikult lihtsalt "korraks" Suuremõisa "Mamma lugusid" vaatama, aga seegi tähendab ööseks jäämist ja miinimum kahepäevast retke. 

Järgmine üllatus - kuna  oli siiski kindel plaan teha pikem puhkus Saaremaal - olid hinnad. Sest no ega rallikauged inimesed ju tea, et mingine ralli on parajasti saarel käimas ja öömajad tuugalt sada evrikut oma tavahinnale otsa keevitavad. Nii et kui muidu saad näiteks Grand Rose Spa öömaja alates 69 eurost, siis ralli ajal pole mingi probleem sellest 155.- või muud sellesarnast teha. 

Muide, mu mälupangas on nüüd täielik rallipubliku profiili kirjeldus olemas. Hetkel olen veel ebalev, kas seda siinkohal kirjeldada või hoida tuleviku tarbeks. 

GRi kiituseks pean siiski mainima, et nad olid übervastutulelikud, kui me tegime neile selgeks, kui vara päriselt ühed hiidlased nende juurde jõuavad ja öömaja vajaksid. Üks teine asutus, kellega samuti suhtlesime, venitas laisalt, et nemad enne kl 16 küll tuba lubada ei kavatse, edasine keskustelu oli välistatud.

Kuressaare teatrimaja on tõsiselt armas! Olen seal varem vaid korra ühel jõuluaegsel lasteetendusel käinud ja juba siis vaimustusin. Talletades tuleviku tarbeks koroonaaja teatrikülastaja protseduurilisi seiku, olgu öeldud, et uksel kehatemperatuuri ei mõõdetud, ankeete täitma ei pidanud ja maskeraadi ka ei toimunud (erinevalt Tallinnast, kus maskeraad täistuuridel käimas). 

Etendus? Jumalik! Koomusk, seda küll, aga igati mõõdukas ja väljapeetud ja piinlik ei hakanud kordagi. Shakespeare´i 37 teost kantakse 2,5 tunniga laval ette. Kolme tüübi poolt, kelle nimed ilmselt suurele osale eestlastest (veel) midagi ei ütle, aga kes teevad julmalt head tööd, seda ma luban. Tempo on metsik, vorm vaheldub, ja lugude sisu lühidalt antakse väga täpselt edasi. Kui mulle keskkooli kirjandustundide raames oleks keegi seda etendust pakkunud, oleksin suurest õnnest saltosid teinud, päriselt! 

Aga kui juba nii pikalt Saaremaale minna, siis tundus, et peaks veel kultuuri endasse ahmima. Näiteks kino. O2. Saaremaa tundus piisavalt eksootiline filmi vaatamiseks. Film? Igati tore tükk tööd. Näitlejad on meil ikka kuratlikult head, igav ka ei hakanud, romantikat rohkem kui spionaaži ja Tallinna fotošoppimisega oli ka kenasti hakkama saadud. Oli ka üks selline hetk, mil kurku nööris ja silm niiskeks tõmbus: kui Rein Oja kehastatud kolonel Saar saab teada vägede sissetoomisest... see jõuetu pilk...

Aga tagasi Kuressaare juurde. Miks seal toidupoed nii vara suletakse? Ma ei leia ühtegi päris loogilist seletust. Saarlased söövad vähem? Varem? Turistid niisamuti? Ei, tegelikult üks seletus vist siiski on - nad püüavad tõsta kohvikute, kõrtsude, hotellide käivet. Et sa ei läheks õhtul kella 21 paiku poest endale head-paremat tooma, vaid ikka baari maanduksid. Kuigi... baaridega on praegu vist mingi segane teema.

Valet värvi praamid ja veidi teise nurga alt "Soorebane". Soorebase püstitamisele olen saanud sealt pidevalt mööda sõites juba pikalt kaasa elada. Aga ikkagi, Virtsu poolt Ristile lähenedes on sootuks teine vaatenurk. Mulle ta igatahes hirmsasti meeldib ja ma hoian rebasele pöialt, et ta disaini kategoorias ikka tänavu arhitektuuripreemia kelmikalt ära napsaks.

Värvivaeselt

 "Armulugu Antarktikaga" loen ma põhjusega, nutikamad aimavad ehk isegi.

"Pianobaar Bizarre"

"Miljonäriks saab kuuldavasti lihtsalt - kui oled miljardär ja panustad lennundusse. Täieliku laostumiseni jääb siis veel kukesamm - hakka kirjutama! Kirjanik olla ainus asjapulk, keda ei peeta luuseriks, kui sentigi ei teeni, sellist garantiid ei anna ükski teine amet."

Hoogsad, kalambuuri(rik)kad, fantaasia ja reaalsuse piirimail kulgevad lood, mida võib vabalt lugeda eraldiseisvatena. Kohati läheb küll killurebimine nii tempokaks, et järg kaob käest. Aga eks nõnda juhtu aeg-ajalt ju eluski... et järg kaob käest.

"Arm"

Veider raamat, käest nagu panna ei tahtnud, aga samas mõeldes, et mis siis nii väga köitis selle juures... ei oskagi öelda. Lihtsalt on selline kulgemise raamat. Tagasi ellu kulgemise raamat. Pisukese huumoriga. Otseselt ei vaimustunud, aga õrnalt ehk soovitada julgeks. Vist.

"Vanja" Linnateatris (6.10)

 

Nii uus lavastus (esietendus 3. oktoobril), aga juba on senine kiire tagasiside väljendanud mitmeidki minu mõtteid, pean silmas Jelena Skulskaja arvustust Postimehes ja Danzumeest (hetkel ilmunud lühivormis instas, jah, Danzumees on ammu moodne teatriarvustaja ja annab eriti operatiivselt just selles kanalis tagasisidet). 

Ma ei saa öelda, et ma oleksin nii kohutavalt vanamoodne ja konservatiivne, et aegumatut klassikat ei tohiks uude kastmesse uputada (kuulge, ma olen suutnud taluda "Armujoogi" esimest armastajat, kes oli hoopis kaubanduskeskuse põrandapesija ja "Padaemanda" punamiitinguid ja lötakaid dressipükse!), aga seda tehes on tarvis eriliselt täpne olla ja oma joont siis läbivalt hoida. Praegune "Onu Vanja" uude aega tõstmine jäi kuidagi... poolikuks või ähmaseks. Sa võid ju provintsimõisa asendada moodsa(ma?) kurgivabrikuga ja Astrovi panna aktuaalsetel metsateemadel muretsema, aga lõpuni see välja ei kanna mu jaoks. 

Ja kas tõesti pididki kõik tegelased natuke nagu topakatena mõjuma? Nagu oleksid nad poolearulised :) Ainsana ei jätnud sellist muljet see majapidajanna või kes ta nüüd selles moodsamas variandis olema pidigi... 

Aga mis mulle meeldis? Meeldis ikkagi näitlejatööd jälgida. Hobuveski on nii intiimne ja kammerlik, kõik on justkui peopesal, ja see mulle passib kohe eriti. Ja kuna kevadel tekkis ikka päris korralik teatrinälg, siis ma võin nüüd praktiliselt kõike vaadata, valimatult. Kaks uut näitlejahakatist lõid samuti lavastuses kaasa ja ma pean tunnistama, et olid head. Kunagi oli mul uute tulijatega harjumiseks ikka omajagu aega vaja, no ei olnud kohe hoobilt päris see, viimastel ajal on aga igast lennust päris mitu sellist tulnud, kelle võtan kohe omaks. 

No ja olgem ausad, kurkide konserveerimist oli ju ka põnev jälgida - nad on lavale vedanud suisa kaanetamiseagregaadi. Ja Sonja segab marinaadi ja tõstab seda kastruliga konservikarpidesse ja kurke pistetakse püttidesse ja... 

Noogutan kaasa Danzumehele, kes tabas end samuti rõõmustamast, kui etendus oli kaval märgitust 10 minutit lühemaks "kulunud". Vahepeal läks seda potsikute ja kärudega jahmerdamist paljuks ja venima küll. Samuti kurtis ta pärast vaheaega tühjaks jäänud istmekohtade üle... jah, neid oli tõeoolest, aga ei ütleks, et just palju. Ühed lahkujad olid kusjuures teatriinimesed ise, nimesid nimetamata.

P.S. Tuleviku tarbeks (kui ma just jälle ei tõtta blogi kustutama:)) märgin ära, et võrreldes 22.09 teatrivisiidiga (Vene Teatris) panen kirja, et 6.10 oli lisandunud kehatemperatuuri mõõtmine ja ankeetide täitmine (mu abikaas, tõsi küll, ei märganud kohta, kuhu need pista ja pärast me enam viitsinud rahvamassis trügida ja need nüüd kahjuks rändasid täna prügikasti). 

Järgmine koroonaajastu teatrikülastuse protseduurilise info värskendus tuleb 10.10 Kuressaare Linnateatrist.

Väljakutse

 Jah, vaadates postituse pealkirja, ma loodan, et keeleinimesed on oma õhtused rohud juba ära võtnud :) Minul on rohud küll võtmata - ma pole muidugi ka päris keeleinimene - ja olen ka täna päev otsa teinud hoogtööd ülejärgmise "Minu..."-sarja raamatuga (tuleb äge, igatahes!) ja keelereeglid ajavad mul juba kõrvust välja. Siiski, otsustasin isand Konna algatusest lähtudes jätta pealkirja samaks. 

Klõpsu tegin õigupoolest kohe pärast Konna lugemist, aga siin on nüüd pildiline tõestus, kui kiiresti võib olukord vahel muutuda. 

Keramaja köögist vist ei hakka pilti tegema, seda on kõik kõikjal nagunii näinud, avalik tütarlaps nagu ma olen.

"Järgmine ring"

Soovitame! Igatahes! Isegi jättes kõrvale Mads Mikkelseni ja imelise taani keele, ikkagi soovitame. Natuke nalja, natuke kurbust, natuke moraalitsemist, sellest viimasest nagunii pole pääsu. Korraks läks mõte justkui "Klassikokkutuleku" peale, aga ma mõistsin kohe, et see oli nüüd küll meelevaldne mõte ja pole mõtet võrrelda. 

P.S. Kui teil on parajasti käsil kuiv periood, nagu minul oli, siis parem vältige filmi vaatamist. Mina sammusin Artisest väljudes joonelt 0-korrusele...

P.P.S. Vahepeal on Eesti Ekspressis ilmunud Maria Ulfsaki sulest ka tore usutlus filmi režissööri Thomas Vinterbergiga.

Hiiumaa saatkond

 Nii nagu mullu on ka tänavu oktoobrikuus Telliskivi Loomelinnakus avatud pop-up Hiiumaa saatkond. Väärt hiiumaine kraam liigub pealinlastele vaat et koju kätte, nii et minge krabama. 

Käisin kontrollisin ka ise täna üle, mis saada on. Oli Hõbekala purki pistetud kalalisi. Oli naaberküla Leedrihaldja head limpsi ja marmelaadikomme, maitseainesegusid ja mokamäärdeid. Oli lambavillaseid mantleid ja kampsikuid ja susse. Oli triibuvineerist nodi. Hiiumaa Köök ja Pagari kulinaariatooteid ja küpsetisi (mustsõstraleiba, mõtelge!). 

Eile juhtus

Ma olen juba kuu aega ühte Brasiilia filmi passinud, et löögile pääseda. Kord on see hommikul kell 11 (ma ei saa päris täpselt aru, miks ma hommikuti kinno ei taha minna, vabakutselise elu nagu ma ju elan) ja siis õhtul pärast minu uneaega. Eile viimaks vihastasin ja läksin siis ikkagi oma uneajast seda vaatama. 

Tasus minna, ma ütlen. Ja ma ei pea silmas seda, et ekraanil täissuuruses üht meessuguorganit näidati, vaid... ah, see reisiikaldus, ma olin seda valmis taluma, sest olen ammu vaimu valmis pannud, et ma kuhugi ei lähe, aga no need Brasiilia kaadrid. Isegi mitte niivõrd see suur ja võimas loodus (seda näidati vaid ava- ja lõpukaadrites), vaid just detailid... need niiskusest hallitavad majade seinad, need üleelusuurused monsterad jm taimed, meeletu palavus (jah, see paistis ka ekraanilt kätte) ja siis vihmasabin. Elu ja melu tänavatel ja koduhoovides, mis kunagi ei vaiki...Need hääled, see privaatsuse puudumine. Ma vajusin igatsusevalust läbi kinotooli. Ma sain järsku teravalt aru, miks ma reisida armastan (kuigi see on sageli kõike muud kui mugav ja turvaline).

Filmi sisust ma ei hakka rääkima, sest eile oligi nagunii viimane seanss. 

Tasus minna ka seepärast, et loosiõnn naeratas mulle.

 

Äärepealt oleks lisaks minule Fortuuna soosinud ka abikaasat, aga loosija otsustas, et mu kõrval istub ju abikaasa ja ühte perekonda pole liiga palju õnne tarvis. T. muidugi pidi üle saali hõikama, et ega ta ei olegi mu abikaasa, vaid majasõber. Mu meelest on see juba igipõline elu paradoks, et kui sa käid kuskil abikaasaga, siis tulevadki valdavalt sellised kahemõttelised majasõbra-naljad ja kui käid... no ütleme, et siis mitte oma abikaasaga, siis peetakse teid nagu kiuste omavahel abielus olevateks (mitte et seda viimast oleks mu elus lähiminevikus eriti ette tulnud).

Aga hilisõhtuse kinoseansi poole kallutas mind ka üks päevane vahejuhtum. Nimelt olen ma korduvalt olnud erinevates situatsioonides tunnistajaks udupeadele, kes hüppavad kuhugi sisse (olgu selleks, meditsiini- või iluasutused) ja arvavad, et nad on aja broneerinud, no ja siis selgub, et ega ikka ei ole küll ja nad on tegelikult ajanud segamini kellaajad või kuupäevad või asutuse enda. Eile jooksin lõõtsutades ise niimoodi salongi ja hea et veel ei jõudnud oma sõrmi ja varbaid letti torgata, kui selgus, et... olin aja pannud 30. oktoobriks. Minu frustratsiooni võis näha kilomeetrite taha.

Seepeale ma vihastasingi ja otsustasin, et hea küll, kui ei saa salongis raha kulutada, siis laamendan ülejäänud Viru Keskuse läbi. Koju naasin Tanel Veenre ja Agnes Veski imeliste kõrvarõngastega (suvehiidlane minus võitles, kas jääda Agnes Veski põdrasambla või Kaia Saarna kadaka sarja juurde, aga küllap ma need kadakaõied järgmises vihahoos koju toon), lisaks proovisin selga kõik Kaubamajas leiduvad kindlat tooni sinised hilbud. Tänan küsimast, neist vedasin koju ühed Tommy Hilfigeri püksid ja Ivo Nikkolo pluusi. 

Lisaks on mul veel mingi ajunikastus toimunud. Täna viskasin prae ahju küpsema ja marssisin Merivälja muulini. Üleeile (eile ju ei saanud, sest ma trampisin kaubanduses) kõmpisin kiirsammul Kopli liinidele. Sport on saatanast. Või on see keskeakriis?

Ja kui Poskast Kopli suunas astuma hakata, siis loomulikult möödusin ma ka meie kaunitarist. Vähemasti lohutab, et tal on hea peremees, on teine hästi hoitud ja karv läigib. 

 

P.S. Kohe-kohe on kinodes aga Mads Mikkelsen ja kui see ei ole paradiis, siis mis seda üldse on?

"Katk ja koolera"

 "Katk ja koolera" Patrick Deville, tlk Triinu Tamm

Rõõm ja nauding! Seda nii särtsakast tekstist, mis on järelikult siis hästi tõlgitud, ent ka loost endast. Põhimõtteliselt võiks ju ilukirjanduslik lugu arstist ja maadeavastajast Alexandre Yersinist kõlada enam kui igavalt (naist ei võtnud, vägijooke ei pruukinud, tohutult töökas ja eraklik), aga võta näpust, igavusest on asi kaugel. Seiklused, õnnelikud juhused, intriigid ja konkurents, sinna otsa veel humoorikas ja analüüsiv "vaim tulevikust" ehk autor Deville ise. Yersini eluloo najal saaks ühtlasi pool ajalugu ära jutustada (ja natuke ongi Deville seda teinud).

"Ta aimab õigesti , et Dunlopi nimi leiab endale inimkonna mälus kindlama koha kui katkubakteri avastaja oma. Sest katk kaob, rehv aga levib kõikjale. Ometi ei aima ta ehk seda, et ühe sajandiga külvavad rehvidega sõiduriistad, alguses jalgrattad, siis autod, mootorrattad ja veoautod ning seejärel lennukid sama palju vägivaldset surma kui suur must õudus."

Taevas teab, et ma vajan veel Deville´i!