Eile juhtus

Ma olen juba kuu aega ühte Brasiilia filmi passinud, et löögile pääseda. Kord on see hommikul kell 11 (ma ei saa päris täpselt aru, miks ma hommikuti kinno ei taha minna, vabakutselise elu nagu ma ju elan) ja siis õhtul pärast minu uneaega. Eile viimaks vihastasin ja läksin siis ikkagi oma uneajast seda vaatama. 

Tasus minna, ma ütlen. Ja ma ei pea silmas seda, et ekraanil täissuuruses üht meessuguorganit näidati, vaid... ah, see reisiikaldus, ma olin seda valmis taluma, sest olen ammu vaimu valmis pannud, et ma kuhugi ei lähe, aga no need Brasiilia kaadrid. Isegi mitte niivõrd see suur ja võimas loodus (seda näidati vaid ava- ja lõpukaadrites), vaid just detailid... need niiskusest hallitavad majade seinad, need üleelusuurused monsterad jm taimed, meeletu palavus (jah, see paistis ka ekraanilt kätte) ja siis vihmasabin. Elu ja melu tänavatel ja koduhoovides, mis kunagi ei vaiki...Need hääled, see privaatsuse puudumine. Ma vajusin igatsusevalust läbi kinotooli. Ma sain järsku teravalt aru, miks ma reisida armastan (kuigi see on sageli kõike muud kui mugav ja turvaline).

Filmi sisust ma ei hakka rääkima, sest eile oligi nagunii viimane seanss. 

Tasus minna ka seepärast, et loosiõnn naeratas mulle.

 

Äärepealt oleks lisaks minule Fortuuna soosinud ka abikaasat, aga loosija otsustas, et mu kõrval istub ju abikaasa ja ühte perekonda pole liiga palju õnne tarvis. T. muidugi pidi üle saali hõikama, et ega ta ei olegi mu abikaasa, vaid majasõber. Mu meelest on see juba igipõline elu paradoks, et kui sa käid kuskil abikaasaga, siis tulevadki valdavalt sellised kahemõttelised majasõbra-naljad ja kui käid... no ütleme, et siis mitte oma abikaasaga, siis peetakse teid nagu kiuste omavahel abielus olevateks (mitte et seda viimast oleks mu elus lähiminevikus eriti ette tulnud).

Aga hilisõhtuse kinoseansi poole kallutas mind ka üks päevane vahejuhtum. Nimelt olen ma korduvalt olnud erinevates situatsioonides tunnistajaks udupeadele, kes hüppavad kuhugi sisse (olgu selleks, meditsiini- või iluasutused) ja arvavad, et nad on aja broneerinud, no ja siis selgub, et ega ikka ei ole küll ja nad on tegelikult ajanud segamini kellaajad või kuupäevad või asutuse enda. Eile jooksin lõõtsutades ise niimoodi salongi ja hea et veel ei jõudnud oma sõrmi ja varbaid letti torgata, kui selgus, et... olin aja pannud 30. oktoobriks. Minu frustratsiooni võis näha kilomeetrite taha.

Seepeale ma vihastasingi ja otsustasin, et hea küll, kui ei saa salongis raha kulutada, siis laamendan ülejäänud Viru Keskuse läbi. Koju naasin Tanel Veenre ja Agnes Veski imeliste kõrvarõngastega (suvehiidlane minus võitles, kas jääda Agnes Veski põdrasambla või Kaia Saarna kadaka sarja juurde, aga küllap ma need kadakaõied järgmises vihahoos koju toon), lisaks proovisin selga kõik Kaubamajas leiduvad kindlat tooni sinised hilbud. Tänan küsimast, neist vedasin koju ühed Tommy Hilfigeri püksid ja Ivo Nikkolo pluusi. 

Lisaks on mul veel mingi ajunikastus toimunud. Täna viskasin prae ahju küpsema ja marssisin Merivälja muulini. Üleeile (eile ju ei saanud, sest ma trampisin kaubanduses) kõmpisin kiirsammul Kopli liinidele. Sport on saatanast. Või on see keskeakriis?

Ja kui Poskast Kopli suunas astuma hakata, siis loomulikult möödusin ma ka meie kaunitarist. Vähemasti lohutab, et tal on hea peremees, on teine hästi hoitud ja karv läigib. 

 

P.S. Kohe-kohe on kinodes aga Mads Mikkelsen ja kui see ei ole paradiis, siis mis seda üldse on?